07.09 - Pariis

Hommik Pariisis. Lõhnav kohv, soojad ja suus sulavad croissantid, päikesepaiste ning üle katuste aknast sisse puhuv õrn

Vaade aknast...

tuuleke. See on selline ideaalmaastik, mille kohta öeldakse, et „nigu vilmis“. Kui me kümne paiku silmad lahti lõime, oli meil kõik see peaaegu olemas, vaid croissantid olid puudu. Seega tuli teha nagu pariislased teevad - hommikul tõustes ei lähe sa mitte ajalehe järgi või vetsu (või mõlemat) vaid hoopis lähimasse boulangeriesse saiakesi ostma. Kuidas need inimesed selle saiaõgimise juures nii heas vormis on, see on ikka täielik looduse ime.

Igatahes ruttasin kiirelt mööda kääksuvat puutreppi tänavale ja peagi seisingi nurgapealses pagariäris järjekorras. Lõhnad olid seal nii head, et minesta või ära. Äärmiselt alatu reklaaminipp muidugi, õrnas seisundis inimeste ära kasutamine! Seisad sa ju hommikul tühja kõhuga seal ootejärjekorras. Mõtted, mis tekivad on umbes sellised, et kas ostan kõik ära, mis saada on ja lähen tagasi VÕI ootan ära ka järgmised ahjus olevad küpsetised ning ostan need ka ära ja siis lähen tagasi. Mõtiskelles muidugi põrnitsed altkulmu eesseisvaid kliente, kes SINU asju SINU eest ära ostavad. Õnneks kaine mõistus siiski võitis ja naasin korterisse croissantide ja paari magusa koogikesega. Ei ole midagi teha, värsked croissantid on lihtsalt jumalikud – õhulised, samas üsna võised; krõbedad, samas seest pehmed ning loomulikult see õrnmagus maitse ja hõrk aroom. Praegugi, seda reisikirja kirjutades, lükati süljenäärmed täisvõimsusel tööle.

Hôtel de Ville de Paris - veidi kumera panoraamina :)

Söök keres, tuli minna. Kuna väljas oli tõesti soe suveilm, siis oli paslik võtta ette üks kena jalutuskäik. Alustasime taas omaenda kvartalist ning vaatasime üle uhke raekoja. Linna juhtimist on selles paigas harrastatud juba üle 700 aasta. Kuigi hoone on mitu korda muutunud, on raekoda siiski püsinud sealsamas Seine’i kalda peal. Viimane suurem „pauk“ oli aastal

Concorde’i väljaku tornid

1871, mil kommuuniihalejad (et mitte öelda kommunistid) panid raekojale tule otsa, nii et alles jäid ainult seinad. Kõik muu (sh kõik prantsuse revolutsiooni aegsed dokumendid) läks tuleroaks. Tüüpiline kommunistide tegevusjoonis – hävitame, lõhume, tapame ja siis on kõik võrdsed.

Hôtel de Ville (see on siis see raekoda) juurest läksime korraks metroo peale, et uuesti Concorde’i väljakul maa peale tulla. Sisuliselt sõitsime siis teisele poole Louvre’i kompleksi ning plaan oli vaikselt läbi aia paleesse jalutada.

Concorde’i ehk Üksmeele väljak asub joonsirgel teljel, mis algab Louvre’i juurest, jookseb piki Champs-Élysées’d kuni La Defense’ni välja. Tegemist on ühe olulisima sõlmpunktiga kesklinnas ning selle

Champs-Élysées algus

väljaku ääres (ja ka keskel) asuvad mitmed tähtsad (või siis lihtsalt põnevad) objektid. Esmalt jäi silm peale uhketele purskkaevudele, mis platsi ehtisid. Sümbolismist kubisevaid (prantsuse tööstuse edu- sammud, laevandus, riigi jõed jne) fontääne oli tegelikult ka niisama ilus vaadata, ei pea alati iga kuju autorit teadma ning seda, et miks ta Suure Vankri suhtes just sellise nurga all on asetatud.

Obelisk

Küll aga oli hea teada keset platsi oleva obeliski tausta. Esmamulje oli selline nagu see oleks pärit otse Egiptusest. Eks selline arusaam tekib suuresti seetõttu, et justnimelt sealt see pärit ka oli.  Pihta on pandud see iidsest Luxori linnast ning kinkis selle Prantsusmaale toonane Egiptuse kuningas. Naljatilk ikka, sama hea kui meie president läheb Jaapanisse riigivisiidile ja kingib sealsele valitsejale Tartu kaarsilla. Või Tallinna raekoja. Kõik on ilusti ja korralikult

Uhked purskkaevud

konteineritesse pakitud ja sadamas ootel ning kinkijal selline õhinat täis nägu peas kui sellest oma võõrustajale teada annab. Mis sa siis ikka ära teed, võtad vastu ja tänad ning püüad leida kingitusele väärika koha leida nagu ka prantslased tegid.

Üksmeele väljak oli muide koht, kus revolutsiooni ajal giljotiin välkus. Pariisis olev masin sai ikka kõva koormust, sest 10 kuuga kaotas seal pea (sõna otseses mõttes) üle 2600 inimese. See on üle 8 lõike päevas, timukas tegi suure tõenäosusega ületunde ja puhkust ilmselt ei lubatud võtta.

Rahvusassamblee

Aga see oli kõik minevikus, täna on Concorde ikkagi meeldiv paik. Champs-Élysées bulvar algab siit ning samuti ka Louvre’i aiad kuhu peagi suundusime. Ametlikult on need küll Tuileries’ (tuilerii, tuileraa) palee aiad, kuid rahvas teab neid siiski Louvre’i aedadena, sest seal jalutades jõuad lõpuks Louvre’sse välja.

Eiffel pargi kohal

Rahvast oli üsna palju liikvel ja ilm oli läinud vahepeal päris palavaks. Seetõttu olid meie lemmikuteks kõrghaljastusega pargiosad (loe: hoidsime puude varju). Kuid ka see ei olnud ühel hetkel piisav lahendus, sest kütet anti kõvasti peale. Õnneks meil oli targu vett kaasas ning kui leidsime paar vaba lamamistooli veidi vilumas paigas, siis sinna ka mõneks ajaks jäime.

Pariisi sümbolid - Eiffeli torn ja Seine'i jõgi

Nagu Louvre’i aiale kohale, võis kunsti nautida igal sammul. Ning ka istudes. Meie vaateväljas oli näiteks Gaston Lachaise’i skulptuur „Seisev naine“, mis kujutas endast volüümikat naisekuju. Targad raamatud väidavad, et modelliks oli kunstniku naine. Huvitav, kas nende harmooniline abielu jätkus ka pärast seda kui kunstnik lõpuks tõmbas lina teoselt pealt ja näitas modellile, et: „Näe, see oled nüüd sina!“

"Seisev naine"

Kusagil keskpäeva paiku vantsisime edasi, päike oli endiselt armutu. Peagi sai kõrghaljastusega osa ka läbi nii et tuli anda end kuumuse meelevalda. Seda olukorda olid muideks ära kasutamas ühed leidlikud ärimehed, kes müüsid soovijatele külma pudelivett (mida nad termokastis kohale olid vedanud). See tegevus oli sügavalt illegaalne nagu ka kõikide päikeseprillide, võtmehoidjate, käekottide ja muu kama müüjate tegevus, kuid ausalt öeldes oli raske neid hukka mõista. Sisu mõttes oli ju bisnes üllas – väljas oli väga kuum ilm, lähikonnas väga midagi osta polnud ning inimestel tahes tahtmata tekkis janu. Meil oli oma vesi kaasas, aga kui poleks olnud, oleks ostnud. Hind oli

Carouseli triumfikaar - vahelt paistab ka teine

väga mõistlik – 1€ pooleliitrise pudeli eest. Müüjal oli kate korralik (poes ilmselt maksab see 20-30 senti) ning ka klient oli õnnelik (sest isegi kui oleks lähikonnast saanud osta, siis 1€ eest poleks sa küll midagi saanud). Win-win. Müüja poolelt oli ainus miinus siis see, et tuli olla valmis päkkadele valu andma kui mõni sandarm silmapiirile jõudis.

Vaatasime üle ka Triumfikaare väikese venna – Carouseli Triumfikaare – mis samamoodi loodi Napoléoni võidukate sõjakäikude ülistamiseks ja juba olimegi klaasist püramiidi juures, mis tähistab siis sissepääsu Louvre’sse. Seekord tundsime ennast

Sissepääs klaaspüramiidi all

tõelise VIP-na, sest väljas lookles pikk-pikk saba, kuid me saime kõigist mööda jalutada tänu Paris Museum Passile. Hinnanguliselt võitsime siin tunni päikese käes küpsemist.

Olime enda jaoks juba varasemalt välja mõelnud plaani, et muuseumi läbi jooksma ei hakka. Leppisime veel eelnevalt kokku ka selle, et käime kahel päeval järjest – täna veidi ja homme kah

Vana Louvre'i makett

veidi. Kuna mina olin Louvre’s juba paar korda käinud, siis jäi galeriide valik teise poole hooleks. Tänase päeva valikuks oli Vana-Egiptus. Teel sinna sektsiooni vaatasime üle ka vana Louvre’i alusmüürid, mis on vist ainus osa, mis vanast kindluslossist alles on. Pärast seda kui kõrged müürid enam vaenlase eest kaitset ei pakkunud (st suurtükkide arenedes), ehitati kindlus ümber tohutu suureks paleeks.

Akhethotepi haukambri bareljeefid, 3800 e. Kr

Ning suur on Louvre tõesti ja seda suurust on kohati isegi raske hoomata. Kunstimuuseum võtab ju enda alla vaid ühe osa kogu kompleksist ning muuseumiosa võib sisuliselt jagada kolmeks – kaks tiiba ja keskosa. Egiptus võtab enda alla ühe sektsiooni kaks poolikut

Andide kandja, 3800-1700 e.Kr

korrust (ehk siis lihtsustatult öeldes ühe korruse). Meil läks selle läbi töötamiseks aega 3 tundi. Ehk siis kolmandik ühest kolmandikust = 3 tundi. Kui matemaatiliselt läheneda, siis kogu muuseumi rahulikult läbi käimine võtaks aega ligikaudu ühe ööpäeva. Ning me tõesti võtsime väga rahulikult – vaatasime, seisime, lugesime tekste. Ei tormanud tuulispasana ringi Mona Lisat otsides.

Ounsou ja ta naine Imenhetep

Kolm tundi on minu arust ka maksimaalne piir, et aju suudaks vaadatavat veel protsessida. Kui kauem oled, siis on üleküllastus kerge tekkima ning isegi kui su ees on Rembrandtid või iidsed muinasaarded, siis tegelikult on sul sellest kama kaks. Vaatad, et ahah, kena pilt/kuju/nikerdus ja lähed edasi. See kunst aga on väärt süvenemist. Pigem vaata vähem, siis näed rohkem. Hiina turisti

Kuningas Antefi sarkofaag

meetod – liigu kiirelt, pildista kõike, ära jumala eest peatu kusagil – siin edu ei too. Või noh, oleneb mis on eesmärk. Kui eesmärk on pärast öelda, et oled Louvre’s käinud ja kõike näinud, siis pane minnes jooksusussid jalga ning GoPro kaamera pea külge. 4-5 tunniga võtad kogu muuseumi läbi küll. 

Meie jooksime tegelikult kah korra. Siis kui veepudel tühjaks sai. Mõtlesime, et läheme ja ostame kohvikust uue, kuid lähim kohvik asus teises tiivas ja teisel korrusel. Päris kõva kappamine oli selleks, et teada saada fakti, et kaasa ei müüda. Kus häda kõige suurem, seal peldik kõige lähem ja niisiis tuli veepudel ära täita kraani all. Eks see

Ramses IV kujuke

kummaline käitumine oli, kuid kurk tõesti kuivas ning ei viitsinud kohviku järjekorras seetõttu pool tundi seista, et kusagil lauas 5€-st vett juua. Iseenesest naljakas kord ka muidugi – veepudeliga muuseumisse sisse võid tulla, aga koha pealt kaasa osta ei tohi.

Egiptuse sektsioon oli aga väga põnev. Hauakambrid, sarkofaagid, tööriistad, ehted, pillid, jumaluste kujud, kassimuumiad ja nii edasi. Need viimased olid eriti naljakad. Justkui pesapallikurikad kuid, käepide oli kassi näoga :) Ma siiralt loodan, et veendunud kassisõpradel praegu tulukest peas põlema ei löönud. Ei, keegi ei taha

Kassi näoga "kurikad" :)

näha Kiti või Miisu näoga roigast sinu koduseinal. Päriselt ka, ma ei tee nalja.

Aga siis sai Egiptuse osa läbi, mistõttu tegime südame kõvaks ja lahkusime. Maailma kultuuriloo reliikviaid oli küll igal sammul ka teel ukseni, kuid kõike korraga ei saa. Homme on uus päev, eks siis valime järgmise meelepärase teema.

Pärsia pullid Dariuse paleest

Metroo viis meist St Pauli peatusesse, mis on üks peatus edasi kodupeatusest. Ei, me ei sõitnud hajameelsusest õigest peatusest mööda vaid tahtsime natuke ümbrusega tutvuda. Et kus, milliseid söögikohti leida võib.

St Pauli ja Hotel de Ville vahel asub suur juudikvartal, mis oli paksult rahvast täis. Söögikohad olid nii umbes, et kohati rahvas ootas tänaval kuni mõni koht vabanes. Igal pool müüdi falafleid ning bageleid, silma jäid mitmed sünagoogid ning ka kõige väiksemad poed ei pidanud tol päeval klientide puuduse üle kurtma. Kuna oli selge, et siinkandis me lähiajal süüa ei saa kui just saia vitsutada ei taha, siis siirdusime kodu poole.

Vahetult enne kodutänavat jõudsime vabasse vette. Sealt leidsime ka pisikese, kuid põneva söögikoha, mis pakkus päevapraena Boeuf a la tartari! Päevapraeks on boeuf! Kes ei tea, siis see roog sisaldab endas toorest hakkliha, toorest muna, sibulat ja maitseaineid. Tavaliselt on sul võimalus sellist peent toitu osta restoranist, kus on laual valged linad ja teenindaja kutsub sind härraks (või prouaks/preiliks). Siin aga oli selline baari moodi söökla, lihtsate laudade ja veel lihtsama sisustusega, mis pakkus gurmeerooga päevapraena. Ning

Boeuf a la tartar!

sind ei kutsunud keegi kuidagi, ise pidid teenindajat kutsuma. Ainult Prantsusmaal, ma ütlen!

Aga see päeva „praad“ polnud selline suvaline hakklihakamakas keset plasttaldrikut. Ports oli väga suur, kõrvale serveeriti veel kartulivormi ja salatit ning kogu see komplekt oli imemaitsev. Kõik see kasutatud maitseainete bukett oli pärit tõepoolest justkui mõnest tipprestoranist, kuigi see tõepoolest oli kõigest väike baar-söökla. Tjah, Prantsusmaal võetakse söögitegemist väga tõsiselt ja ilmselt on ka inimeste ootused väga kõrgel. Kui Eestis saad mõnikord päevapraega kaasa mõne poolkuivetunud ahjukartuli või on keedukartul paari koha pealt jäänud tooreks, siis kehitad õlgu ja mõtled, et no päevapraad ju. Juhtub. Siin sellist asja lubada ei saaks. Su restoran põletatakse maha, tuhk korjatakse kokku, viiakse linnast välja ning kaevatakse vähemalt 300 meetri sügavusel maa sisse. Lisaks saab perekond saab häbimärgi külge 4 põlve ette ja 6 põlve tahapoole. Iga kord on nii, erandeid pole. :)

Kõht täis, tekkis soov veidi leiba luusse lasta, sest muidu ju toit arvab, et on koera kõhus. See viimane on muide ametlik rahvalik väljend – olen ise seda vanemate inimeste suust kuulnud! Tänapäeva ülitolerantses ja kõigi ning kõigega arvestavas maailmas on see muidugi selline kahe otsaga fraas. Ühest küljest äärmiselt positiivne – paneb inimesi mõtlema, mida toit tunneb, mõtleb, arvab. Millised on tema mured ja rõõmud, ootused ja lootused. Lause teine pool samas halvustab kaasimetajat, inimese parimat sõpra. Loodame et pluss ja miinus tühistavad teineteist ära ja tulemuseks on neutraalne ütelus.

Kui ütelustest juba juttu tuli, siis on veel ka selline väljend: „Kui oled Roomas, siis käitu kui roomlane.“ Roomas küll

Funikulöör Montmartre'i tippu

polnud, aga Prantsusmaal üsna hoolsalt järgitavast pärastlõunasest siestast tundus väga paslik kinni pidada ning see klappis ka selle toidu ja koera teemaga. Seetõttu olime väga rõõmsad, et kodu oli kohe nurga taga. Väike jõu- ja vastupidavusharjutus seoses viiendale korrusele ronimisega ning juba olidki jalad voodi peal sirgus.

Tunnikese pärast aga olime taas löögivalmis. Otsustasime kesklinnast veidi eemalduda ja ära käia Montmartrel. Mõned ümberistumised metrooga ning peagi olimegi juba turnimas Märtrimäe tipu suunas. Viimase, kõige järsema, otsa jaoks kasutasime küll funikulööri, kuna tasuta piletid olid meil olemas (linnaliini pilet kehtib seal) ning polnud kunagi seda raudteed varem tarbinud.

Üles jõudes sattusime laulupeole. No vähemalt rahvast oli sama

Sacré-Coeuri kirik

palju. Kirikuesine oli sõna otseses mõttes pilgeni rahvast täis ning selleks, et katedraali seest poolt uurida, tuli endale nügimismeetodil teed teha. Kaunis pärastlõuna oli selles kõiges süüdi! Lisaks sellele, et siin asub maailmakulus Sacré-Coeuri kirik, on Montmartre ka niisama kena koht, kus jalutada, pikniku pidada, tänavakunstnike etendusi jälgida või nautida kauneid vaateid Pariisile.

Basilique du Sacré-Cœur e Püha Südame basiilika ehitati 19. sajandi  lõpul / 20. sajandi  algul ning algseks põhjuseks toodi Prantsuse Revolutsiooni hirmutegude lunastamine. Tänaseks on legend veidi muutunud ning kirik mälestab ametlikult Prantsuse-Preisi sõja ohvreid. Ehitis, nagu piltidelt näha, on valget värvi ja väidetavalt pole ka seda ohtu, et see värv tuhmuks. Nimelt on ehitusmaterjaliks kivim, mis pidevalt väljutab kaltsiiti, mis omakorda hoiab kivid heledana.

Vaated Pariisile Montmartre'i esiselt

Kui väljast oli kirik hele, siis seest aga üsna hämar. Avar, hämar ja üsna vaikne. Uste peal, eraldi tahvlite peal ja stendide peal olid sildid, et tuleb olla vaikselt ja pildistamine on keelatud. Nii välguga ega välguta. Selle kohta anti veel ka suuliselt eraldi märku nendele inimestele, kellel fotokad käes olid. Ning mis te arvate, kas sellest hooliti? Mingid ahvid soovisid ikka kabelite või altarite lähedal selfiesid teha. Selle eest said nad loomulikult kohe kirikuinimeste käest sugeda, kuid mindi natuke edasi ja prooviti uuesti. Täiesti haige rahvas. Kas on raske soovidest lugu pidada?

Pildistamise keelu peamine mõte oli ilmselt selles, et hoida vaikust. Kui kõik laseksid oma fotoka katikutel siin klõpsuda, siis tekib päris korralik taustaklõbin. Sacré-Cœur on aga tegutsev pühakoda ning nemad on otsustanud, et ei ühtki pilti. Kuna see on absoluutselt nende otsus, siis ka kõige väiksemagi ajumahuga inimene peaks aru saama, et nii lihtsalt on.

Meie katusekorter on kusagil sealkandis

Tuleb aga siira kahetsusega tõdeda, et meie seas liigub ikkagi ringi hulga olendeid, kelle intelligentsuspotentsiaal ei küündi mainitud tasemeni. No mis see hämaras mobiiliga tehtud udune pilt sulle juurde annab? Üks sadadest fotodest, mida sa ilmselt kunagi ei vaata. Ei tahaks küll pahasti öelda, kuid väike ihunuhtlus ei teeks siin paha.

Meie tegime ka pilti, aga väljaspool kirikut. Nagu mainisin, oli kirikuesine plats rahvast täis. Lisaks niisama uudistajatele oli seal ka erinevaid tänavakunstnikke, kes siis oma oskusi näitasid ja selle eest ka pealtvaatajelt väikest meelehead lootsid. Artiste oli väga erinevaid – oli break-tantsija, oli niisama efektne tantsija, oli jalgpalliga žongleerija, oli mustkunstnik ning ilmselt oleks veel siin ilmaimesid näha saanud, kui oleks vaatama jäänud. Aga me ei jäänud. Ei ole eriline rahvamassis seismise fänn, ootused privaatruumile on veidi kõrgemad. Pluss muidugi veel see faktor, et Montmartre on ka taskuvaraste jaoks populaarne kant. Sest miks niisama üksteise seljas elada kui saaks selle kohtumise

Rahvamassid kiriku ees

mälestuseks ka midagi kaasa võtta. Näiteks rahakoti.

Õnneks ei piirdu ajaveetmise koht ainult kirikuesise platsiga vaid aega saab veeta ka mäe külgedel, kus oli juba palju vähem rahvast. Mitte küll vähe, aga siiski vähem. Päike hakkas vaikselt silmapiiri taha kaduma, mistõttu kuldas ta õhtu lõpuks Pariisi kauni valgusega üle. Juba teist õhtut järjest jagati inimestele väga ilusat ööhakku ning see andis üldisele meeleolule (mis niigi oli hea) veel viimase vindi juurde. Nii tegime veel seal mõned pildisessioonid, nautisime niisama sügisest Pariisi ja lõpuks hakkasime vaikselt all-linna poole tagasi jalutama.

Seksodroom!

Enne veel kui päris koju ära läksime, käisime kohas, kus tasubki käia pimedas. Mitte, et seal valges midagi hirmsat juhtuks vaid pimedas tuleb kogu ilu ja võlu rohkem välja. Jutt käib siis Pigalle’i piirkonnast, mille kõige kuulsam vaatamisväärsus on Moulin Rouge. Kogu see kant on täis striptiisbaare, kabareesid, sekspoode (ja ka sekskaubamaju) ning usun, et kui otsida, siis ilmselt leiab siit ajutist õnne iga huviline.

Pentsikuid poode sinna ikka jagus

Kui päeval on Pigalle’i peatänav sisuliselt bulvar nagu iga teinegi ning see kuulus veski näib valges veidi kummalise, kuid karjuvalt mittemidagiütlevana, siis pimeduse saabudes kõik muutub. Ilmselt kusagil Pariisi-lähedase elektrijaama tarbimist kajastaval ekraanil käib väike jõnks ülespoole kui Pigalle’i kvartalis kõik neoontuled sisse lülitatakse. Kirevust on seal rohkem kui frangi eest ning kui seal seda kõike väga pikalt jõllitada, siis silmad sulavad lihtsalt ära.

Kirev elu

Meie soov oligi lihtsalt seda (igas mõttes) kirevust kõrvalt vaadata. Kabaree ei huvitanud ning teised pakkumised jätsid samuti külmaks. Moulin Rouge tuledesäras aga oli väga efektne vaadata. See oli efektne juba esimesel päeval kui ta avati ning sisuliselt on hoidnud taset läbi rohkem kui sajandi. On olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid tema ikoonistaatus on säilinud.

Kui vorm on Punasel Veskil mõjus, siis sisu on olnud võlts algusest saadik. Nimelt algselt oli see mõeldud rikastele pariislastele kohana, kus saab tunnetada nn slummielu. Siis asus see paik ikka väga äärelinnas ja ümberringi oli selline „kahtlane“ rajoon. Samas Moulin Rouge ise oli seest väga luksuslik ja seal pidutsemiseks pidi kõvasti raha olema. Ega tänapäeval pole asjad muutunud – turistihordidele pakutakse arusaamatult kõrge hinna eest kitsast istumiskohta, ülikallist toitu ja üle keskmise kesist showd. Loomulikult müüakse seda kui „fantastilist kabaree-elamust

Punane Veski

kankaani sünnipaigas, kuulsaimas kabareeteatris maailmas“. Tänu kuulsale kestale klientidest puudust ei tule, kuid Moulin Rouge’i teatrit tasub siiski nautida välispidiselt. Kes soovib väga head kabareed näha, need võiksid valida mõne tema konkurendi – näiteks Le Lido, Crazy Horse Paris, Le Zebre de Belleville või Au Lapin Agile.

Moulin Rouge vahtimisega meie õhtune väliprogramm ka lõppes. Ronisime kiiresti metroosse ära ja peagi olimegi kodus. Tramp-tramp-tramp viiendale (tegelikult läksime vaikselt, selles osas oli korteriomaniku nõue konkreetne) ning meid ootas ees mõnus õhtusöök ja väike vein. Taas oli olnud ilus ja elamusterohke päev. Jalad olid küll keskmisest rohkem väsinud, kuid tänu tehtud pausidele, me õnneks ribadeks ennast ei tõmmanud. See oht on linnapuhkuste puhul muide väga kõrge. Suure õhinaga kappad esimese paari päevaga paarsada kilomeetrit maha ja siis kolmandal päeval ei taha/viitsi/jaksa enam voodist vetsuni ka minna. Meil õnneks nii polnud – sära oli silmis ja tahe oli sees ning peagi jäime silmad kinni uut päeva ootama.