…täna on
autori sünnipäev! See sai äramärgitud kohe kui kell lõi südaöötundi. Sain
mitmest osast koosneva vinge kingituse, kuid suurem pidu selle peale siiski
lahti ei läinud. Öö oli käes ja väsimus hinge roninud, mistõttu jätkus
hällipäev hällis magamisega.
Ligikaudu
üheksa tundi hiljem alustasime seda päeva siis uuesti. Taaskord oli akna taga
meid ootamas soe suveilm ning kuna täna soovisime sõita linnast veidi välja,
siis selline väike meteoroloogiline infokild tegi hirmsasti heameelt.
Hommik
algas ses mõttes teisiti, et ma ei jooksnudki ummisjalu nurgapealsesse
pagariärisse vaid tarbisime hoopis õhtul kaasa ostetud ning ka külmkapis
leiduvat provianti. Sõime kõhu korralikult täis, sest mine tea, millal jälle
saab, läheme ju täitsa „maale“ ära. See „maa“ muideks oli Versailles kompleks
Pariisi külje all. Sinna saamine on tegelikult üpris mugav, sest kesklinnast
läheb palee juurde rong. Päris treppi see küll ei sõida, aga siiski küllalt
lähedale.
Oma maja
uksest välja astudes, hakkasime siiski veidike muretsema söögi pärast. Tõesti
ju ei tea millal jälle saab. Ei mäletanud kas Versailles’s oli mingi söögikoht
või mitte. Seda aga mäletasin, et see kompleks on ikka üüratult suur. Et
võimalikud gastronoomilised riskid ära maandada, läksime ikkagi sellest
nurgapealsest boulangeriest läbi.
Usun, et näod olid selleks ajaks müüjatele juba tuttavad :) Küll aga ei olnud
meie ostud väga etteaimatavad (välja arvatud varahommikused croissantid). Soov oli proovida
võimalikult erinevaid produkte ning seekord ostsime pikale reisile kaasa ühe
rosinasaiakese, ühe šokolaadiga kaetud pätsi ja kaks quiche’i (sisuliselt soolane koogike). Üks quiche oli sibula ja teine singiga. Sellega peaks mõnda aega
elunatukest sees hoidma küll.
Kuna ei
viitsinud metrooga skeemitama hakata, jalutasime otse Notre-Dame’i juurde, kust
siis pääses maa-alusesse rongipeatusesse, kust pidi minema RER C nimeline
linnalähirong. Jällegi oli see „sissepääs rongipeatusesse“ mõnevõrra eksitav.
Kui Notre-Dame’i juures maa alla minna, siis oled sa alles väga pika teekonna
alguses. Vahepeal oli tunne nagu oleks kusagil iidse Egiptuse püramiidi seest
hauakambrit otsimas – trepist alla, veelkord trepist alla, vasakule, trepist
üles, paremale, trepist alla, paremale, vasakule ja nii edasi. Hirm tuli naha
vahele, et kas nendest saiakestest jätkub isegi selle hetkeni kui esimest korda
rongi näeme. Tegelikult ka – arvasin, et kui praegu maa peale läheks, siis
mitte ei oleks Pariisist kaugel vaid üldse juba väljaspool Prantsusmaa
territooriumi. Siiski nii hulluks ei läinud ja ühel hetkel tuli pärast järgmist
vasakpööret perroon. Õige perroon.
See, et
tegu on õige perrooniga, sai selgeks momentaalselt. Nimelt olid välisturistide
(kes olid siin peatuses ilmselges ülekaalus) abistamiseks tööle võetud suur
hulk reisisaatjaid, kes iga mõne minuti tagant hõikasid, et järgmine rong tuleb
X minuti pärast. Ja et see EI LÄHE Versailles’sse. Versailles’sse läheb
üle-ülejärgmine rong. Seda kõike hõigati nii prantsuse kui inglise keeles.
Lisaks olid üleval tablood saabuvate rongide aegadega – mitme minuti pärast
tuleb ja kuhu sõidab.
Kui
esimene rong saabus, siis loomulikult tekkis kõigi rongisaatjate ümber summ
turiste, kes küsisid, et kas see rong nüüd läheb kuningapaleesse. Osad hakkasid
kohe ka peale ronima. Siis korrutati jällegi üle – see rong EI LÄHE
Versailles’sse, tuleb veel natuke oodata. Väga rahulikult seletati, tehti isegi
nalja. Sama kordus ka järgmise rongi puhul, mis taas ei läinud Versailles’sse,
mille kohta pidevalt teadvustati ja mille kohta olid ka tablood väljas. Aga
ikkagi:
„Et siis
see nüüd läheb jah?“
„Ei,
musjöö/madaam, see rongi EI LÄHE Versailles’sse, järgmine läheb“
„Et siis
ei peaks peale minema?“
„Pigem
ei soovita.“
„Ahah,
aga öelge siis kui õige rong tuleb, eks.“
„Jah,
loomulikult madaam/musjöö…“
„Aga
olete kindel, et see rong ikka ei lähe, ei tahaks õigest rongist maha jääda?“
„Olen
üsna kindel, oodake palun järgmist rongi. Järgmine läheb.“
„Ok, aga
öelge siis ikka, eks…“
„Loomulikult,
madaam/musjööö...“
Täiesti
uskumatu kui rahulikuks ja rõõmsameelseks need raudteelased jäid. Mul
kõrvaltvaatajana tekkis selle 10 minutiga juba selge frustratsioon. Kuidas on
võimalik, et need küsijad on oma eluteel nii kaugele üldse jõudnud? Maailmas on
ju niipalju ohte, märke ja signaale, mida kõike tuleb teada ja meeles pidada.
Et punasega ei tasu teed ületada, et tuli teeb aia, et inimene ei oska lennata
ja nii edasi. Osade seal peatuses kohatud inimeste osas ei olnud ma kindel, et
kas nad ikka teadsid kõike seda. Ma saan aru kui sa ei saa prantsuse keelest
aru, aga siin oli kõik inglise keeles ka olemas (mida kõik turistid näisid
oskavat). Aga ikka oli keeruline…
Lõpuks
siis õige rong tuli. Näitasin ilusti vanuritele ja lastevankritega naistele
koha kätte, nendest pole ikka trügimisel mingit vastast :) Ühesõnaga, saime
istuma teisel korrusel. Ning tegelikult oli päris õnn, et siin jaamas peale
tulime. Järgmises peatuses lisandunud reisijad pidid juba suures osas püsti
seisma. Kesklinna lähistel peatus rong üsna tihti, kuid mida kaugemale jõudis
seda harvemini pidureid kasutas.
20
minutit hiljem olimegi kohal.
![]() |
Versailles väravakaunistus |
![]() |
Järjekord |
![]() |
Kuninglik kabel (keskel) |
![]() |
Palee keskosa uhke katus |
![]() |
Henri de la Tour Auvergne kuju |
![]() |
Liiliad - prantsuse kuningakoja sümbolid |
![]() |
Mitmekorruseline kabel |
![]() |
Kuninglikud eluruumid |
Versailles
jätab kohati tagasihoidlikuma (kui seda sõna üldse on võimalik selle palee
kontekstis kasutada) mulje kui need Napoléon III ruumid Louvre’s. Kulda ja
karda loomulikult on, kuid sellega on ringi käidud märksa
peenetundelisemalt
ning kohati võiks isegi öelda, et stiilselt. Sest ega see loss ei saagi olla
nagu nõukaaegne kommunaalkorter, kus osad seinad on värvitud lapselt näpatud
guaššvärvidega ning laes oleva pirni ümber on ainsaks kaunistuseks ämblikuvõrk.
Siin peab ikka sellist ülevoolavust ka olema ja seda
ka oli, kuid nii, et silma
ei kriipinud. Mida rohkem me edasi läksime ja toast tuppa astusime, seda rohkem
hakkas mul kusagilt kuklasopist tulema viisijupp:
„Par-rap-par-rap-parraadujemsja na svoim…“. Kes teab, see teab, kes ei tea, see
võib siia klikkida. Tegelikult võivad klikkida ka need, kes
teavad :) Musketäride lood ja kunagised vene (ning ka hilisemad USA) filmid ju keerlesid
kohati ka Versailles ümber.
![]() |
Marie Antoinette'i voodi |
![]() |
Viisakad toad |
![]() |
Peeglite saal |
![]() |
Edukaid sõjakäike kujutavate suurmaalide galerii |
Peegelsaal
oli muidugi uhke. Peeglid olid küll üsna väsinud, kuid uhke oli saal siiski.
Kes veel ei tea, siis siin kirjutati alla I Maailmasõja lõpetanud rahuleping.
Eks neid ajaloolisi sündmusi on Versailles’s veel toimunud, kuid see on vast
kõige suurema mõjuga asi, kus vastaspooled paprile pookstavid alla panid ja
lubasid, et ei tulista mitte KU-NA-GI (never-ever-ever) enam teineteise suunas.
No see igavik kestis täpselt 21 aastat.
Maja
läbi käidud, suundusime palee ülisuurtesse aedadesse.
„Stopp!“
„Mis
kuradi stopp? Aeda läheme, meil on pilet olemas!“
„A vot
ei saa, meil on siin speešal üritus. Aeda saamiseks tuleb osta 8€ pilet.“
„¤˵‰‴@##&!!“
„Ikkagi
8€“
![]() |
Versailles tagantpoolt |
Tagantjärgi
tarkus on teatavasti täppisteadus ning täna ma tean, et seda kulu oleks võinud
kenasti vältida. Muusikalised aiad olid ainult vahetult Versailles lossi
tagaukse juures, kuid nendest sai ringiga mööda minna. Kõik tagumised
aialahmakad, Trianonid ning muu palee territoorium oli kenasti meie Paris
Museum Passi hinna sees. Aga siis me ei teadnud seda.
![]() |
Lõppematud alleed |
Kui
jõudsime Suure Kanali juurde (1670 meetrit pikk tehisjärv), sai läbi ka meie
8-eurone rõõm. Edasi oli taas tasuta osa (st see osa kuhu pääseb tavalise
muuseumipiletiga). Rahvaarv kohe kordistus.
Kuna kuumus ja päike hakkasid
vaikselt naha alla pugema, siis tegime väikese pausi ja jälgisime kuidas elus
loodus pidas lakkamatut ja halastamatut võitlust neile loobitavate saiatükkide pärast.
Esimene võitluspaar olid pardid versus tohutult suured karpkalad. Siin
tegelikult võitlusmomenti väga ei tekkinudki, partidel polnud lootustki kui
karpkala lähedal oli. Alla jäid nad pikkuse, raskuse ja kiirusega. Lehmamõõtu
kalad oleks vabalt võinud võtta ühe saiapätsi ühte põske ja teise pätsi teise
põske. Ja nad oleks veel ikkagi ka laulda suutnud kui kalad seda juhuslikult
teha oskaksid.
![]() |
...ja kammermuusika mängis |
Küll aga
oli neilegi vastane olemas. Kühmnokk-luiged olid sealse toiduahela kõige kõrgem
lüli. Nad olid ülbed ja kõigi teiste suhtes täiesti hoolimatud. Põhimõtteliselt
oleks nad ilmselt karpakala suust ka saiatüki välja kiskunud, kui oleks vaja
olnud.
![]() |
Aednikul on siin täppistöö |
Samas
see oli meie valik – see Grand Trianoni minek. Kohale me ka kuidagi jõudsime.
Enne lossikesse sisenemist vaatasime tuletõrjujate demonstratsioonesinemist,
mis millegipärast tagaaia tiigil toimus. Vuristasid seal oma autodega ja lasid
veejugasid õhku. Ei teagi, et miks. Lähemale ka ei täinud minna, ei tahtnud
märjaks saada.
![]() |
Louis XVII voodi |
![]() |
Belgia kuninganna voodi |
Ega ma
lõpuni sellest skeemist aru ei saa. Osati väidetakse, et tegemist oli „salajase
naisega“ , kuid pagan võtaks – kui suur saladus see ikka saab olla kui
sisuliselt oma maja taha aeda ehitad suure palee, kuhu mingi naine sisse kolib,
kelle juures sa pidevalt külas käid? Abikaasa peaks täiesti pimekurt olema, et
mitte asjast esimese 7 sekundiga aru saada.
Pärast
Päikesekuninga surma muutus Grand Trianon kuningate erinevate sugulaste
elukohaks. Ei midagi nii põnevat enam. Selline mõnusalt õhuline elamine oli.
Sameti ja massiivsete esemetega oli kõvasti tagasi hoitud, mistõttu ei imesta,
et see oli koht, kus erinevad kuningad tihti aega veetmas armastasid käia.
![]() |
Prantsuse paviljon Petit Trianoni aias |
![]() |
Petit Trianoni loss |
![]() |
Kuninganna voodi Petit Trianonis |
![]() |
Pikk tee tagasi |
![]() |
Lõpuks taas lossi juures |
Pariisis
läksime kohe oma katusekorterisse haavu lakkuma ja puhkama. Pärast mitut päeva
jalgel, oli see Versailles külastus tagantjärele vaadates ikka paras katsumus.
Aga muidugi tore oli kah – ilus päev, kaunis ümbrus.
Kuna oli
ikkagi sünnipäev ja olime juba ammu kokku leppinud, et läheme tol õhtul seda
kõige kuulsamat vaatamisväärsust külastama, siis veidi enne kella kaheksat
õhtul testisime taas oma alajäsemete võimekust.
Pikki
retkesid me samas ette võtta ei kavatsenud (polnud selleks lihtsalt suutelised).
Esmalt väike jalutuskäik raekoja juures asuvasse bussipeatusesse, sealt bussile
number 72 ja pool tundi hiljem olimegi Eiffeli torni juures. Kusjuures
bussisõit oli minu jaoks Pariisis esmakordne kogemus. Bussid oli küll üsna
puhtad ja suhteliselt tühjad, kuid edasiliikumise kiirus jäi metroole ikka
kõvasti alla. Hoolimata üsna hilisest kellaajast, oli Pariisi kesklinnas
korralik ummik ning sellest ei päästnud ka kohatised bussiradade olemasolud. Ei
päästnud need seetõttu, et kohati neid ka ei olnud ja seal tuli bussil seista
koos teiste sõidukitega. Samas metrooga Eiffelile väga lähedale ei saanud ning
nagu aru saate, oli kõndimise minimeerimine antud õhtu üks olulisemaid
eesmärke.
Eiffeli
torni all lookles saba, kuid mitte väga pikk. Vähemalt esmamulje oli selline.
Vaikselt hakkas hämarduma ning tundus, et külastamise tipptund oli möödas.
Jällegi oli see esmamulje. Pileteid meil ette ostetud polnud, kuna lihtsalt ei
õnnestunud seda teha – tolleks päevaks olid kõik juba ammu otsas. Igatahes
soovitan kõigil seda proovida teha – Eiffeli torni ametlikul kodulehel. See säästab PALJU aega. Igatahes sättisime ennast sappa. Algul liikus
järjekord väga kiirelt, selline tunne oli, et 10 minutiga oleme tornis sees.
See naiivne lootus aga pühiti üsna kiirelt kui tegevusse astus Härra Turvaülem.
Härra
Turvaülem… Kuidas teda kirjeldada? Kõige olulisemad küljed tema juures olid
need, et ta oli pahur, kompromissitu ning kasutas temale antud võimu ära
maksimaalselt. Ning võim on tal selles järjekorras absoluutne. Kassadeni viib
Eiffeli juures selline madalate metallaedadega ala – sisuliselt suunatakse kogu
rahvamass, nagu loomad, kitsasse labürinti. Ja selle labürindi keskel on Härra
Turvaülem. Väljanägemiselt oli ta äärmiselt sarnane filmi „Tagasi tulevikku“
hullu teadlasega – vanemapoolne, juuksed üsna pikad ja hajali, riided veidi
lohvakad. Aga tema oli boss ja ta teadis seda!
![]() |
Torn! |
![]() |
Vaade tipust Montparnasse'i suunas |
![]() |
Oli kaunis õhtu |
Edasi
läks juba lepase reega ning lepase ree all mõtlen ma lifti. Piletisaba eelpool
mainitud põhjusel ei olnud ning juba me sõitsimegi tuledesäras oleva Eiffeli
tipu suunas. Ootama pidime seega kokku ligikaudu tunnikese. Seda ei pidanud
isegi kella pealt kontrollima, sest all ootamise ajal hakkas torn ühel hetkel
üleni vilkuma ja see tähendas vaid ühte – kell sai üheksa.
Ning me
panimegi kohe kahe liftiga päris tippu välja. Vaated pimedusse mattunud
Pariisile olid vägevad. Tegime seal nii mõnedki pildid ja need iseloomustavad
vast emotsiooni kõige paremini, ei hakka ümber kirjutama. Vastasin ka paarile
sünnipäevasõnumile, mis olid vahepeal laekunud – tipus oli päris hea levi :)
![]() |
La Defense - Pariisi city |
![]() |
Champ de Mars ja Tour Montparnasse |
![]() |
Täiskuu Pariisi kohal |
![]() |
Eiffeli torn täies hiilguses |
Õnneks
number 72 veel sõitis, kuigi tuli ligikaudu 15 minutit oodata. Kella 11 paiku
olime oma kodutänava nurga peal ning kuna tänane õhtusöök oli veel söömata,
siis uurisime ühest restost, et kas nad on veel avatud. Jah-vastust ma ausalt
öeldes isegi ei lootnud, sest enamus söögikohti hakkab otsi kokku tõmbama 10
paiku. Aga siiski – paluti lahkesti sisse tulla. Peale meid veel ainult ühed
inimesed lasti sisse, järgnevatele juba öeldi, et tänaseks kõik.
Tellisime
ühe liha ja ühe pardi ning road olid sünnipäevale kohased – maitsvad ja
matsakad. Kõrvale võtsime veel veidi veintsi. Tuleb tõdeda, et väga aktiivne,
sisutihe ja samas tore päev oli olnud ning selline mõnus õhtusöök oli hea punkt
sünnipäevale. Kuigi päris punkt see ei olnud, sest koduses toakeses ootasid
meid põnevad koogikesed, mille olime targu pagariärist valmis varunud. Mmmm….
koogid keres, tuli peagi ka väga magus uni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar