14.09 - Dijon, Fresnes

Iga inimene arvab, et ta on unikaalne. Usun, et isegi kaksikud (või kolmikud või kaheksikud) mõtlevad nii. Et oled küll sarnane, kuid siiski on sul oma nüansid, mistõttu on võimatu, et keegi sind kellegi teisega segamini saab ajada. Eriti tugevalt on selline iseteadlikkus (ja arvamus, et teist sellist küll maailma peal ei ole) arenenud selliste inimeste seas, kes kingapoe leti ääres oma kinganumbrit öeldes kuulevad tihti vastuseks vaid helisevat naeru („Meile ei tule MITTE KUNAGI number 47 jalanõusid“) ning ülikonnapoes ulatuvad pintsakute käised vaevu küünarnukki katma. Allakirjutanu on just säärane isend. Seetõttu olin üsna üllatunud kui hotellist väljaregistreerimisel teenindaja teatas: “Nii, olite kaks ööd jah… ning täna käisite siis hommikust ka söömas meie restoranis.“ Ei käinud ju! Algul mõtlesin, et ma ei saanud prantsuse keelest õigest aru ja läksin kiirelt üle inglise keelele, kuid teenindaja jäi endale kindlaks.

„Ma olen juba hommikust saadik siin leti taga, ma ju nägin teid! Te käisite sööma ligikaudu tund aega tagasi.“

Kui mul oleks selline patroniseeriv kõneoskus nagu kadunud Lennart Meril, siis ma oleks talle öelnud (lugeda üks sõna sekundis): „Teate…  kallis… tütarlaps…. Tund aega tagasi…eh…tund aega tagasi me olime alles unenäomaailmas ning on väga vähetõenäoline, et me mõlemad tegime oma uneskõndimise karjääri elu esimesed sammud just teie hotellis ja need sammud tõid meid neljandalt korruselt alla hommikust sööma ja viisid ka tagasi. Seega… hea neidis… ma usun, et üks meist on siin natuke eksinud ning täna… mina… selle teo eest… au endale rabama ei tõtta.“

Aga mul ei ole sellist kõneoskust, mistõttu kasutasin lihtsalt kategoorilist eitamist. Nii verbaalset kui ka füüsilist (raputasin äärmiselt jõuliselt pead). Sest me tõepoolest ei olnud tol hommikul hotelli (kindlasti väga maitsvat) hommikubufeed

Dijoni vanalinn

külastanud ning seetõttu tundus veidi ebaõiglane selle asja eest ka 9.50€ kummagi suumulgu eest tasuda. Tegelikult oli meil tänane hommikusöök üldse söömata, sest plaanis oli võtta kõrvalasuvast pagariärist midagi värsket (seetõttu näis lisaraha maksmine veel eriti ülekohtune).

Teenindaja alguses pidas hästi vastu ja raius endiselt, et ma ju nägin teid mõlemaid, kurat võtaks. Mina muudkui aga pööritasin silmi ja kordasin, et see pole võimalik, sest me EI ole täna siin söömas käinud. Lõpuks ta õnneks andis alla ja me maksime ainult 2 ööbimise eest, kuid nägu oli tal küll selline, et me ju mõlemad teame, et te käisite söömas. Ei käinud! Ok, ok kui te nii ütlete, aga no olgem ausad… EI KÄINUD!

Kuna pidime edasi sõitma, siis kahjuks jäi meil nägemata, et kes need siis olid, kes nägid meiesugused välja ja käisid veel tagatipuks samasuguste riietega ringi. Väga oleksin tahtnud näha, sest lausa mõte sarnastest isikutest selles hotellis tundub äärmiselt ebatõenäoline. Aga nagu ma kirjutasin - iga inimene arvab, et ta on unikaalne (see fakt kahjuks ei muuda seda väidet tõeseks). Ühes ma olen kindel - Ibis ei üritanud meilt nahka üle kõrvade tõmmata, sest tegemist on respektaabli hotelliketiga. Seega jäi kolm varianti:

a)      seal olidki meiega äravahetamiseni sarnased isikud

b)      töötaja ärkas VÄÄGA vara ning ajas väsimusest midagi sassi

c)       me ida-eurooplased (ok, ok Põhjamaalased) näime prantslastele kõik ühte nägu

Hommikusöögi saaga lõppes aga sellega, et kõrvalasuv pagariäri oli pühapäeva puhul suletud, mistõttu sõitsime tühja kõhuga Dijoni ära ning nälja kustutamiseks sõime hoopis paar võileiba, mis said

Uhke postimaja

tehtud kaasas olnud materjalidest.

Dijon on kiirteed pidi sõites Beaunest ligikaudu poole tunni kaugusel. Ehk siis varajasel ennelõunal olime juba Burgundia pealinna inimtühjas keskuses. Ok, päris mahajäetud see kesklinn polnud, kuid rahvast võis kokku lugeda ikkagi kümnetes, mitte sadades või tuhandetes.

GPS leidis meile kohe südalinna kõrval ühe parkla, mis loomulikult asus maa all (maapealne territoorium on tsipa liiga kallis selleks, et seal autosid ladustada). Kui sissesõit parklasse

Linna tühjad tänavad

oli selline tavaline, siis parkla ise osutus parajaks kloaagiks. Pime, kitsas, inimtühi (nüüd siis sõna otseses mõttes) ning täiesti ilma ühegi juhise või viidata. Parkisime küll auto ära, kuid väga suurt usku selle paiga turvalisusesse meil küll ei olnud. Pigem tundus see sellise kohana, kus on võimalik rahulikult autosse sisse murda, meelepärased asjad teiste pagasiruumist välja valida ning siis rahulikult nõtkel sammul minema jalutada. Kuna läheduses parkivate teiste sõidukite klaasid ja uksed näisid veel tervena, siis võib-olla olid hirmul suured silmad, kuid väike värin jäi siiski hinge.

Moodne tänavakunst

Kui me mööda uriinihaisust treppi maapinnale jõudsime ja parkla uks seljataga sulgus, selgus, et sellest uksest enam auto juurde tagasi ei saa. See oli mõeldud ainult väljumiseks. Otsustasime, et tegeleme sissepääsu otsimisega siis kui selleks vajadus tekib. Ehk siis lükkasime probleemi lahendamise kenasti helgesse tulevikku. Jätsime vaid meelde selle, et maa peale tulime me uhke ja vana postimaja esisel platsil.

Oma 150 000 elanikuga on Dijon mõnevõrra suurem kui Beaune, kuid samavõrra on ta vähem hubane. Eks seda hubasust vähendasid võib-olla ka laiad, kuid tõesti tühjad uulitsad. Näha võis vaid üksikuid turiste, kes kesklinnas ringi luusisid ja suletud äride akendest sisse piiluda üritasid. Eks see ole selle pühapäevase ennelõuna süü, kuigi ootasime, et vaatamisväärsustega tutvumas on oluliselt rohkem inimesi. Sest nagu mainitud, on Dijon Burgundia pealinn, siin asub uhke hertsogipalee ning loomulikult on linn kuulus ka oma sinepi poolest. Ehk siis vaatamist ja tegemist on siin küllaga. Aga no kui rahvast pole, siis pole - seda parem meile.

Ajaloost ka veidi. Dijoni koha peal on inimesed elanud juba pikemat aega (neoliitikumist saadik), kuid täpsem ajaarvamine algas siis kui roomlased lõid Pariisi ja Lyoni vahele kindlustatud punkti, millele panid nimeks Divio. Jõukus kasvas kiirelt just tänu asukohale (teede ristumiskohas) ja siinkandis äritseti eriti aktiivselt tina, tinanõude, vürtside ja merevaiguga.

14. sajandi keskel hakkas aga linna tõeline kuldaeg, mil Burgundia hertsogid kolisid võimukeskuse just Dijoni. Siinsed aadlikud olid väga jõukad, mistõttu linn kasvas ning siia ehitati üha uhkemaid hooneid. Osteti kokku erinevat kunsti, skulptuure, käsikirju ja seinavaipasid, mistõttu Dijoni õukonnast sai väga mõjukas seltskond terve Euroopa mõistes. Täna on paljud nendest kunstiaaretest oma endise koha peal, sest kunagisest hertsogipalees on saanud Kaunite Kunstide Muuseum.

Öökulliraja tähised

Ajalugu on linna ka muidu õnnistanud, kõik suuremad sõjad, mis siinkandis peetud, on Dijoni suhteliselt puutumatuna hoidnud. Seetõttu võib tänasel päeval leida vanalinnast ka puitarhitektuuri, mille loomisaastad jäävad 12.-15. sajandisse. Et saaksime need majad (ja ka muud põnevamad vaatamisväärsused) üle vaadata oli aga vaja kaarti või plaani. Ikkagi võõras linn ja giidi pole. Dijoni turismiinfo töötajad on aga sellele õnneks mõelnud, et meiesuguseid võib siia sattuda. Kuna kõigile giide ei jätkuks ja kõik neid ilmselt ka ei soovi, siis on vanalinna maha märgitud nn „Öökullirada“.

Õnnetoov (?) öökullikuju

Öökullirada on sisuliselt linna kaart (3€), kuhu on peale märgitud kõik põnevamad vaatamisväärsused ja iga vaatamisväärsuse kohta on lisatud ka lühike tutvustav jutuke. Turismiametnikud on teinud ära ka selle töö, et pannud need vaatamisväärsused kenasti järjekorda, et huvilised loogilist teed pidi kõik läbi saaksid käia. Põhirajal on kokku 22 huvipunkti, kuid lisaks nendele on võimalik võtta veel kolm kõrvalrada, juhuks kui aega ja viitsimist rohkem on. Päris nutikas lahendus minu arust, see võimaldab linnaga põhjalikult tutvust teha ka nendel, kes ei ole Dijoni saabumise eel kõvasti eeltööd teinud ja välja uurinud, et

Notre-Dame de Dijon

mida siin vaadata on.

Aga miks just öökullirada? No sellepärast, et öökull on üks Dijoni sümbolitest ning rada tähistavad väikesed metallist märgid kõnniteede sees, mille peal on öökull (nagu pildilt näha). See, et miks on öökull on linna üks tunnustest ei tulene nende lindude rohkusest mainit’ administratiivüksuse territooriumil (vist) vaid hoopis sellest, et Dijoni Notre-Dame kiriku küljes on väike öökulli kujukene, mille katsumine pidavat tooma õnne. Kui toomise all mõeldi saamist ja õnne asemel haigusi, siis võib sellel ehk isegi tõepõhi all olla, sest see kujuke oli suures katsumist täiesti viledaks kulunud. Usun, et nii viroloogid kui bakteriuurijad hüüataksid siin: „Jackpot!!“. Ikkagi üle ilma tulevad

Kiriku sisevaade

inimesed kokku ja puudutavad seda oma õrnade (ja osati päris kindlasti ka räpaste) kätega. Sellele vaatamata lisasime sinna ka Eestist pärit mikroobe (no tuli ju ometi ära katsuda, äkki on Bingo Loto peavõit just selle konksu taga kinni).

See kirik oligi esimene vaatamisväärsus, sest asus sisuliselt turismiinfo ukse all. Kuna oli pühapäeva ennelõuna, siis käis hoones sees missa, mistõttu otsustasime, et praegu üle ukseläve veel ei astu. Tagasi tulles (öökullirada algas ja lõppes sama koha pealt) siis kiikame kantslit ja muid elemente, seniks nautisime välimist poolt. Lisaks sellele haigustest läbiimbunud tiivulisele, oli antud Gooti stiilis kiriku (ametliku nimega Notre-Dame de Dijon) juures vaatamisväärseid detaile küll ja veel. No

Gargoilid

näiteks need gargoilikujud (grotesksed inimese või loomanäoga kujud) kiriku läänefassaadil, täpsemalt öeldes kolm rida gargoile. Nendega on seotud ka üks lugu (või legend).

Ligikaudu 10 aastat pärast kiriku valmimist (ehk siis aastal 1240) pidas üks linna liiakasuvõtja (moodsas keeles väikelaenufirma omanik) selles kirikus oma pulmi. Kuna ta oli pühakoja ehitamiseks ka oma raha alla pannud, siis ilmselt pigistasid preestrid selle patuse tüübi osas silma kinni ja olid laulatusega nõus. Tundub, et kõigekõrgemale see lahendus siiski ei sobinud, sest niipea kui ta kiriku trepile astus, tuli üks gargoil

Vanad linnamajad

Notre-Dame’i fassaadi küljest lahti ja tabas rahabossi lagipähe. Ei pea vist mainima, et mis siis juhtub kui mõnekümne kilose kivikujuga otse kümnesse saada. Pärast matuseid (ei ole teada, et kas peeti selles kirikus) lasid SMS-laenuandja sõbrad fassaadilt küll kõik kujud eemaldada, kuid üllatuslikult see seltsimeest siiski tagasi ei toonud. Tänased kujud, mis kirikut ehivad, on pärit 18.-st sajandist.

Cyrano de Bergeraci maja ja pink

Kiriku kõrvalt edasi jalutades tuligi kvartal vanade puitmajadega, millest ühes oli Dijoni sinepi näidispood ning teise juures filmiti kunagi kuulast prantsuse filmi „Cyrano de Bergerac“ (peaosas Gérard Depardieu). Tolle maja ees pingil olevat ta ühes stseenis istunud ning kuna tooli oli vaba, istusime meiegi. Ja et istumine tühja ei läheks, pistsime pintslisse paar croissanti, mille olime äsja ühest boulangeriest soetanud.

Hotel de Vogüé

Täitsa kummaline oli ikka see, et inimesi nii vähe oli. Me istusime sisuliselt Dijoni vaatamisväärsuste tulipunktis, kuid vaid harva jalutas keegi meist mööda. Mis toimub?

Riburada mööda edasi tulid uhke linnavilla nimega Hotel de Vogüé, Dijoni Suur Teater, Saint-Micheli kirik ja lõpuks ka Hertsogipalee. Täitsa mõnus linn on see jalutamiseks, kuigi Beaune jättis endiselt hubasema mulje.

Saint-Micheli kirik

Hertsogipalee hoovi astusime ka sisse, kuigi Kaunite Kunsti Muuseumi jätsime seekord vahele. Olime Pariisis juba kõvasti kunsti keskel lustinud, mistõttu oli tol päeval tunne, et ei jaksa midagi uut peale võtta. Šedöövrite asemel nautisime hoopis ilusat ilma ja uhket arhitektuuri. Korra astusime majja sisse kah, sest uks oli lahti. Kuna meid keegi sealt ära ei ajanud, siis jalutasime veidi koridorides ringi ning trepist üles jõudes takistas meie edasiliikumist

Suur teater

uks, mille kõrval oli väike silt „Maire de Dijon“. Ehk siis jõudsime linnapea ametiruumide ukse taha. Koputama ei hakanud ja niisama ka sealt kedagi välja ei tulnud, mistõttu ametlik vastvõtt linnajuhtide poolt jäi seekord ära. Ehk kunagi tulevikus…

Hertsogipalee hoov

Aga jah, täna on siis kunagises hertsogipalees nii muuseum kui linnaviletsus ja ilmselt veel mõned ametiasutused. Kunagi loodi see palee aga rikaste ja uhkete Burgundia lordide elukohaks (tollal kuulusid Burgundia hertsogiriigi alla ka tänased Beneluxi maade territooriumid). Burgundia hertsogiriigi neljasaja aastane särav ajalugu lõppes aga 15.-l sajandil, mil prantsuse kuningal sai villand hertsogite laiamisest ning kogu riigi (sealhulgas ka Dijoni) ära vallutas. Laiamise all mõtlen ma seda, et vaikselt oma mõjuvõimu kasvatades, hakkasid nad ilmutama huvi Prantsusmaa trooni vastu. Kuningas ei jäänud aga ootama, et kui kaugele nad oma plaanidega jõuavad ning tegi kavatsustele ennatlikult lõpu. Tänu sellele minisõjale muutus palee prantsuse kuninglikuks residendiks ja järgmistel sajanditel toimunud laiendused vormisid lossist selle, mis ta täna on.

Lossiplatsist paar sammu edasi ja olime taas uhkes üksinduses, kuigi endiselt Öökullirajal. Uudistasime vanade majade detaile (näiteks jäi silma Justiitside palee väga väsinud maja sissepääsu valvav uhkete nikerdustega uks), moodsat kunsti

Vaiksed tänavad

Uhke uks

ning lisaks mõtlesime ka seda, et võiks kuhugi sööma minna. Aga nagu ikka tulevad sellised mõtted pähe siis kui ontlikud prantsuse restoranipidajad siestat peavad. Söögikohti oli, kuid eranditult kõik olid suletud. Aga me ei andnud alla - kõik bistrood, restoranid, pubid ja sööklad kontrollisime üle, mis öökulliraja äärde jäid. Äkki kusagil on mõni hull ja/või rahaahne ärimees… Esialgu paistis, et sellist siin linnas ikkagi ei ole. Osades söögikohtades isegi mingid inimesed toimetasid, kuid pärimise peale selgus, et valmistutakse lihtsalt õhtuseks avamiseks.

Seniks kuni süüa ei antud, vantsisime aga oma etteantud rada lõpu suunas. Suurematest vaatamisväärsustest õnnestus pilk peale heita (ja teha fotokaga panoraam kuuest kaadrist) Dijoni peakirikule - Cathédrale Saint-Bénigne de Dijonile. Kuigi ajaloolisi kirikuid olime näinud täna juba mitmeid, siis ega see Gooti katedraal eelmistele alla jäänud - uhke hoone 13.-st sajandist.

Cathédrale Saint-Bénigne de Dijon

Öökulliraja viimasteks peatuspunktideks olid Darcy nime kandev mõnus aiakompleks ning Triumfikaar. Aia loojaks (nagu arvata võite) oli mees nimega Henry Darcy, kelle elutööks oli tegelemine hüdrauliliste seadmetega. Oma oskuste

Darcy aed

rakendamiseks rajaski ta Dijoni kesklinna suure veereservuaari, mille abil toodi puhas vesi kõigi Dijoni elanikeni. 19. sajandi algul oli tegemist parajalt revolutsioonilise saavutusega. Täna on see veehoidla ümbritsetud kõrgete puude ja hoolitsetud aiaga, mistõttu on see kaasaegsetele linlastele mõnus ajaveetmise koht.

Kaunis paik oli küll

Ahaa!! Grand Café nimelise söögikoha uksel oli silt „Ouvert“. See tähendab eesti keeles „Open“… või noh „Avatud“. Aga näe tasub keeli õppida - saab vähemalt kõhu täis. Seda me vähemalt lootsime, sest sõna Café selles nimes võib vabalt tähendada ka seda, et saad ainult viljakohvi

Triumfikaar

ja Moskva saia. Sisse astudes selgus, et nii see õnneks pole ning menüüs olevate soojade söökide nimekiri oli päris pikk.

Valituks osutusid veiseliha Burgundia kastmes (Boeuf Bourguignon) ning vasikalihast pall (tegelikult küll kotlet).

Beouf Bourguignon

Mõlemad road olid väga maitsvad vaid prae kõrvale serveeritud praetud köögiviljad on reisikirja vihikus saanud juurde märke: „huvitav“. Huvitav oli see oranž asi, mida pildi pealt näete, praekardulas on praekardulas. Kusjuures me lõpuks ei tuvastanudki, et misasi see nüüd täpselt siis

Lihapall

olla võis. Veidi kaalika moodi, kuid nagu mainitud - „huvitava“ maitsega.

Enne kui linna enda jaoks „lukku panime“, külastasime veel mõlemat nännikauplust, mis kesklinnas lahti olid ja ka sinepipoodi. Just nimelt mõlemat kauplust, sest täpselt kaks poodi me Dijoni keskusest lõpuks leidsime, mis turistidel nende rahast aitas

Veel Notre-Dame sisevaateid

lahti saada. Kui tavaliselt on suveniiripoes ülekaalus (et mitte öelda - kõik kraam on sealt) Hiina asjad, siis siin pigem ei olnud nii. Lisaks sinepile müüsid suveniiripoed erinevaid jooke (veine, konjakeid, likööre), kümneid sorte erinevaid maiuseid, raamatuid (suhteliselt eranditult prantsuse keeles), kunsti ning käsitööd. Ok, see viimane võib olla vabalt vilgaste Hiina lastenäppude poolt valmistatud, kuid vähemalt näis kohalik.

Uhke roosaken

Soetasime endale mõned potid erinevaid sinepeid ning veel mõningaid meeneid (kõrvarõngad, väike kassikuju õele, külmkapimagnetid kingituseks jne). Sinepi ajalugu Dijonis muide väga pikk ei ole - vaid ligikaudu 150 aastat on seda maitsesegu siinkandis valmistatud. Kalevi kommivabrik näiteks pakub ju oma vanuseks üle 200 aasta. Vastupidiselt Kalevile aga sai siinsest sinepist siiski ülemaailmselt tuntud toode. Alguse sai kõik sellest, et üks tüüp otsustas mingil põhjusel traditsioonilist sinepiretsepti muuta. Aastasadu oli samamoodi tehtud, aga talle ei sobinud. Ilmselt mingi lollakas :) Mis ta siis tegi? Ta asendas retseptis tooretest viinamarjadest pressitud mahla äädikaga ja voila! Oligi olemas.

Tänasel päeval on Dijoni sinepi seos Dijoniga suhteliselt hõre (kuna tegemist pole

Orel ja võlvkaared

geograafilise piiranguga tootega nagu šampus või konjak). Suuremad tehased on suletud ning rõhuv enamus sinepiseemnetest veetakse Kanadast sisse. See aga ei tähenda seda, et turistile ei võiks oma linnanimelist sinepit igal pool promoda ja müüa.

Enne teele asumist (täpsemalt öeldes küll auto otsingute alustamist), kiikasime veel korraks sisse ka Notre-Dame’i kirikusse. Jumalateenistus oli selleks korraks läbi, mistõttu oli pühakoda meie päralt. Huvitava detailina jäi silma see, et altari kõrval olid seina peal riigilipud - nii Prantsusmaa kui ka Euroopa Liidu omad. Võimalik, et äsja oli lõppenud mingi riigiga seotud üritus, kuid minu silmale oli lippude olemasolu tiba harjumatu. Muidu oli kirik muljetavaldavam kui väljast aimata oli. Uhked võlvkaared ja roosaknad ning sellised mõnusalt sumedad valgusolud.

Auto otsimine võttis oodatult natuke aega. Proovisime läheneda sellest samast uksest, kus väljusime - ei saanud! No me tegelikult teadsime, et ei saa, aga proovisime ikkagi. Selle rõhutamiseks, et tegemist on rangelt väljapääsuga,  olid ustelt isegi lingid ja käepidemed ära võetud. Ei oleks saanud kangutada isegi siis kui oleks tahtnud. Vaatasime siis sellel väljakul veidi ringi (auto oli pargitud kuhugi meie jalge alla) ning nii leidsimegi ühe hoone, mis võiks olla paik, kust hea õnne korral pääseb „keldrisse“. Ebakorrapärase klaashoone neljast uksest kolm olid suletud. Täitsa lõpp - nagu mingit Tutanhamoni varakambrit otsid taga. Astud vasakule on surm, astud paremale on hukatus. Neljas uks õnneks siiski avanes ning kasutades kõiki meeli (Dijoni kesklinn vajab VÄGA-VÄGA avalikke pellereid) leidsime esmalt makseautomaadi, kus sai parkimise eest ära tasuda ja lõpuks andis ennast kätte ka meie Fiat.

Loetud minutid hiljem olime juba linnast väljas ja liuglesime piki käänulisi mägiteid maale. Sõna otseses mõttes. Otsustasime, et mõneks ajaks aitab linnamelust - sõidame maale ära, otsime kodumajutuse ning naudime teistsugust elu. Asukoha, kust otsida, panime paika kaardi alusel. Olime enda jaoks märkinud ära kohad, mida sooviksime lähipäevil külastada ja seetõttu tundus loogiline valida majutuskoht sinna kusagile keskele. See „kusagil keskel“ oli linnake nimega Montbard.

Ligikaudu poolteist tundi väga maalilist teed ning olimegi kohal. Interneeduse abil leidsime ka ühe kodumajutuse, mis asus päris vahvas kohas - linnast tsipa väljas, jõe ääres. Väikesed näpunäited ja mõtteterad koduturismi harrastajatele - palun (päriselt kah) märgistage oma majad kuidagi ära. Ei pea olema mingi suurte ja vilkuvate tuledega neoonreklaam, aga teisalt ei peaks teie leidmine olema ka selline maastikumäng, et sõidad GPS-i järgi lähedale ja siis lähed viimased meetrid jalgsi ning ainuke tõestus, et oled kohal, ongi sinu GPS, kes nii väidab. Ok, antud juhul leidsime raudvärava kõrvalt,

Le relais de Morville

viinapuuväätide alt ka sildi „Bed & Breakfast“ ja telefoninumbri ja uksekella, kuid see oli paras loosiõnn. Ühtegi muud silti, mis viitaks, et siin võiks võõras ööbida, läheduses ei olnud.

Lasime siis kella. Ootasime. Vaikus. Lasime veel kella. Ainuke vastus, mille kellanupu pressimisele seekord sain, oli majast seest õrnalt kostuv tirin. Teisel korrusel justkui kardin liikus, tore. Ootasime. Vaikus. Einoh tõsiselt, kardin ju liikus. Kui ligikaudu viis minutit ootamist ja maja ees kõmpimist möödas, otsustasin helistada. Päris pikalt kutsus, kuid lõpuks siiski võeti vastu. Hääl oli tädil selline nagu ta oleks kusagil kapis - summutatud ja hästi

Meie korter

vaikne (ma siiani arvan, et ta siiski oli kodus ja võib olla läkski kuhugi kappi rääkima, et jutukõmin välja ei kostaks). Niipalju siiski kuulsin, et ta ütles, et maja on kahjuks täis. Vaadates enda ees olevat kinnist väravat, inimtühja (?) maja ning täiesti inim- ja autovabat tänavat, siis jäi mulje, et täis pole mitte maja vaid majaomanik. Pühapäeva õhtu kusagil vähetuntud Burgundia maakohas ning väääga suur maja - pakun, et tal ei olnud ühtegi klienti ja meie kahe pärast ei viitsinud ka rahulikku nädalalõppu ära rikkuda. Aga eks see ole majaomaniku valik, kui ei taha, siis ei taha.

Sõitsime veel veidi ringi ja nähes tee ääres taaskord „Gîtes de France“ kodumajutuste silti, otsustasime uuesti oma õnne katsuda. See kodumajutus asus tõepoolest päriselt maal. Montbard (mis oli ise selline Rapla suurune väikelinn) jäi 10 kilomeetri kaugusele ning läbi tuli esmalt sõita ka väikesest külakesest, mille suunas maanteelt öömaja silt näitas. Põldude vahel, kõrge voore peal asus talukompleks nimega „Le relais de Morville“ ja esimene positiivne nähtus oli peremees, kes reaalselt oli hoovi peal olemas ning meid nähes ei pannudki küüni poole jooksu (et siis pärast telefonis öelda, et kedagi pole kodus ja maja on täis). Ta tuli hoopis potentsiaalseid kliente

Põnevate detailidega eestuba

tervitama. Esimene küsimus - kas teil on reserveering? - võttis kohe positiivsust maha, sest meil ei olnud mitte midagi peale soovi öömaja saada. Eitava vastuse puhul ta kehitas korraks õlgu ja ütles, et astuge siis edasi ja valige tuba välja.

Kuna härra oli „umbkeelne“ prantslane, siis läks suhtlus üsna vaevaliselt, kuid õdusat toakest nähes olidki sõna üleliigsed. Tegelikult oli isegi kaks tuba + vannituba. Toad olid sisustatud osati vanaaegse mööbliga ning eriti uhke oli lisatoas olnud vanaaegne suur kapp. Üldse mitte nii uhke ei olnud üks ussisilma mõõtu telekas, mis oli asetatud selle kapi kõrvale, kuid see väiksus ei tekitanud tegelikult probleeme, sest telekas ei  näidanud ühtegi kanalit. Aga ega me ei tulnudki siia „Vapraid ja ilusaid“ vaatama. Vaadata ja teha oli muudki - no näiteks võis aknast vaadata hunnitut vaadet üle Burgundia kuppelmaastiku.

Külakeskus

„Meile sobib! Kas kolmeks ööks ka saab?“

„Tore, et sobib ja saab küll!“

„Palju massab?“

„50€ on öö, hommikusöök on hinna sees.“

„Le juhuuu!“

Lõime käed ning uurisime veidi ka söögi kohta. Põhimõtteliselt oli ta meile valmis ka õhtueinet pakkuma, kuid alternatiivina pakkus välja ikkagi linna sõitmise. Pärast kodinate tuppa vedamist, me seda viimast varianti ka kasutasime.

Me päris Montbardi välja isegi ei hakanud sõitma, sest tee äärde jäi üks söögikoht, millel suured sildid väljas, et pakutakse kombo-menüüsid (no et supp-praad-magustoit fikseeritud hinnaga).

Viinamäe teod

Pererestorani ainsate külalistena saime endale omanike täieliku tähelepanu. Ning tõeline pererestoran oli see tõepoolest - emand võttis tellimuse, tüdrukutirts vedas asju lauda ja isa ilmselt kokkas köögis.

Kuna nälja suuruse osas oleksime võinud tol hetkel vabalt huntidega võistelda, siis võtsimegi mõlemad kolm käiku (hind 19€). Naine pani padavai kohe imelikele radadele minema, sest eelroaks näiteks võttis 6 viinamäe tigu, mis toodi lauale espetsiaalses taldrikus (kus olid kohad tigude kodadele) ja kuumana. Väidetavalt oli maitse väga hea, mina seda kontrollima ei hakanud.

Coq au vin

Tuleb ju usaldada :) Muuseas - need tigude kojad on korduvkasutatavad. Ma ei tea, kas päris nii, et viskad nõudekasse ja pesed seal puhtaks, kuid poes müüakse neid kodasid eraldi ja sisu samuti eraldi.

Teised road olid keskmise eestlase söögisoolikale õnneks palju paremini kombatavad - pearoaks kukk punase veini kastmes (Le coq au vin, järjekordne Burgundia spetsialiteet) ning magustoiduks Dijoni stiilis valmistet pirn. See viimane oli kooritud kompotipirn, mida oli leotatud kohaliku mustsõstra likööri sees ning serveeriti kogu kremplit mustsõstarde ja jäätisega.

Burgundia pada

Minu roogadeks olid liha tarrendis (palju mahedam kui see, mida me Beaunes sõime), Burgundia pada (no ometi tuli ka see roog ära proovida) ning magustoiduks crème brûlée (eesti keeles kreeembrüleeee).

Magustoidud

Kogu see õhtusöök oli taaskord tõestus väitele, et Prantsusmaal on keeruline saada halba toitu. Ei läinud ka seekord õnneks. Kõik oli väga maitsev ja pererestoranile kohaselt veidi koduse toidu moodi. Portsjonid olid suured ning lihaga poldud koonerdatud. Ei olnud nii, et nanolaseri abil on lõigatud veise sisefileest maailma õhukeseim viilakas, see taldriku keskele laiali venitatud, kastet kunstipäraselt peale sirtsutatud ning tillimalakas risti üle roa visatud (no raskuseks, et tuul hõrku liha ära ei viiks). Plastist lauad ja toolid küll terrassi väga hubaseks ei muutnud, aga tõeliselt maitsev söök varjutas kõik esteetilised puudujäägid. Sellises kohas lisad suure rõõmuga arvele ka korraliku jootraha.

Õhtu lõpetasime oma maakodus postkaarte kirjutades ja reisipäevikut täites. Olime rõõmsad, et olime leidnud nii toreda ööbimiskoha ning samuti rahul sellega, et nüüd oli mitu päeva hooletu. Oli olemas baas, kust väljasõite teha lähikonna vaatamisväärsuste juurde. Selle teadmisega oli hea magama jääda.