Au revoir Paris! Ehk siis kodukeeli pidi – rõõmsa jällenägemiseni,
Tallinn… Pariis. Jah, Pariis ikka. Nii võib tänase päeva kokku võtta.
Trepist
alla, paar sammu, pagariäri, sarvesai, paar sammu, trepist üüüülesssss,
ähkimine, veel paar korrust trepist üles, ähkimine ja juba saigi hommikust
süüa. Enne äraminekut koristasime enam-vähem ära kah, et perenaisel oleks
lihtsam koju tagasi tulla või siis järgmistele rentnikele tuba ette valmistada
(mis oli tõenäolisem stsenaarium). Täpselt 8 päeva pärast oleme ju siinsamas
tagasi ning ei tahtnud seda, et omanik mõtleks, et „jälle need räpakotid
tulevad“. Loomulikult oli plusspunkte vaja teenida ka Airbnb jaoks – positiivsed
kommentaarid aitavad meil ka tulevikus toredates kohtades ööbida.
Päris
paras killavoor oli see, millega me end teele asutasime. Lisaks tavapärastele
kohvritele ja seljakottidele veel kilekotid üle jäänud toidu ja jookidega. Õnneks
polnud väga pikalt vaja kõndida, kuid päris maja kõrval ka Europcari esindus
polnud. Tuli sõita metrooga Bastille peatusesse ja sealt veel veidi jala minna.
„Rõõmsa“ tähelepanekuna märkasin, et Rue de la Roquette’i pidi sõidab muuhulgas
ka buss number 69 (mille peatus oli meie korterile lähemal kui metroopeatus)
ning bussipeatus oli praktiliselt Europcari ees. Ehh, inimene õpib kogu elu… No
ei ole harjunud niiviisi mõtlema, et peale metroo on Pariisis ka muid
ühistranspordiliike. Kõik see kohvrite tassimine alla metroosse ja uuesti
pärast trepist üles oleks võinud olemata olla, aga no näed läks teisiti. Jälle
targem vähemalt.
Aga
niisiis Europcar. Tõele au andes broneerisin auto küll Alamo Rent-a-Cari lehe
kaudu, sest nii oli kõvasti soodsam, kuid Alamo esindaja Euroopas oli toona
veel Europcar. Mõni kuu hiljem see koostööleping kahjuks lõpetati, mistõttu
enam sellist skeemi kasutada ei saa. Kahjuks seepärast, et läbi Alamo tuli
sarnaste sõidukite hinnavõit ikka päris oluline. Täpselt sama auto, täpselt samast
asukohast ja täpselt samadel tingimustel (piiramatu kilomeetrite arv,
Superkasko) oli Europcarist otse võttes ligikaudu 30% kallim.
Autoks
oli seekord Fiat 500L. Ei, see ei olnud see pisike klouniauto vaid täiesti
korralik viieukseline massin. 8 päeva rendihind koos kõigi kellade ja viledega
oli 230€ ehk siis väga mõistlik. See oli küll diisel ja manuaal, kuid tegelikult
ette heita polnud talle väga midagi. Kaks suurt kohvrit mahtusid pagasiruumi
kenasti ära ning pea- ning jalaruumi oli maa ja ilm. Kohvrite mahtumine on ka
minu peamine motivatsioon suuremate autode rentimiseks – saab pagasit kenasti
varjatult autos hoida kui ise linna peal ringi kappad. Loomulikult on võimalik
ka siis klaas sisse lüüa ja uurida pagasiruumi sisu, kuid selline stsenaarium oleks
kordades tõenäolisem kui üks kohver näiteks tagaistmel vedeleks.
Europcari
teenindus oli kiire, asjalik ning probleemivaba, mistõttu auto saime ruttu
kätte. Vaid üks väike tõrge oli – auto kirjelduses oli mainitud, et taga vasakul
on auto küljeplekil kriim. Käisime koos Europcari töötajaga mitu ringi ümber
auto ja selle mainitud osa veel eriti hoolikalt üle ja no ei ole midagi. Otsi
kuidas tahad, kuid ei olnud ühtegi kriimu ega mõlki. Ise ka ei hakanud seda
tekitama, et reaalne olukord ühtiks süsteemides oleva infoga, mistõttu
kehitasime mõlemad kokkuleppe märgiks õlgu ja sain võtme kätte.
Ae-ae
Estcube või mõni teine satelliit… Olin GPS-i kenasti valmis seadnud ning
lõppsihtkoht St Malo oli paigas, kuid kui maa-alusest garaažist välja sõitsime,
ei tahtnud seade kuidagi taevaste jõududega ühendust saada. Alguses mõtlesin,
et küll see ühendus nüüd kohe tuleb, sest ega ma väga pikalt seal kitsa ja
ühesuunalise tänava ääres jokutada ei saanud, kuid vat ei tulnud. Arvestades
oma asukohta Pariisis ja seda, kuhu poole jääb Britannia rannik (kuhu me
soovisime sõita), hakkasin aimamise peale valima tänavaid, ise pingsalt GPS-i jõllitades
ja lootes et sealt tuleb kinnitus, et ma sõidan õiges suunas.
10
minutit ei toimunud mitte midagi – seade otsis endiselt satelliite. Ütleme nii,
et Pariisi liiklus pole naljategemine ka 10 paiku hommikul. Eriti kui pole siin
linnas varem autoga sõitnud ja ei tea kuhu lähed. Motorollerid sipsisid mööda
nii vasakult kui paremalt, mistõttu väga järske liigutusi roolis teha ei
saanud. Ajan veel mõne motosunniku alla niiviisi. Lõpuks…. Lõõõpuks ühel
laiemal alleel siiski tuli valgustatus ja õnneks saime teadmise, et olime teel
täiesti õiges suunas. Paar pööret ja sõitsimegi juba kiirteel, mis viis otse St
Malo suunas. Huuh, üsna stressirohke veerandtund oli, edasi läks juba lihtsalt.
Päris
ühe jutiga me siiski seda ligi 400 kilomeetrit maha ei sõitnud. Kusagil
Normandias keerasime kiirteelt maha, sest kõht oli ajapikku tühjaks läinud. Jõudsime
ühte armsasse väikesesse külasse, mille nime ma kahjuks ei mäleta ja ega see
polegi tähtis. Tähtis on see, et külake oli igatepidi üles vuntsitud – teed
olid korras, majad olid kõik renoveeritud, igal pool oli palju lilli/puid/muid
kaunistusi. Selline idülliline elukoht provintsis, kus kõik teadsid kõiki. Kui
ikka Pierre eile õhtul tuigerdades koju jõudis, siis sellest teadis hommikul ka
poolkurt vanamutt Agatha külaservast, kes reeglina kellegagi ei suhelnud.
Parkisime
oma fiatikese ära ja marssisime uhkelt ühe restorani juurde, kus oli akna peal
suur teadetetahvel „Plat du Jour“
(päevapraad). Natuke nuputamist ja juba oligi selge, et mis tol päeval siis
menüüs kah on. Noh nii enam-vähem oli selge tegelikult. Enne aga kui istet
saime võtta, tuli üks kohalik onkel ja ütles, et siin saab praegu ainult tina
panna (tahtsin öelda, et… et… saab maailma olulisimate probleemide arutamise
kõrvale ka veini ja õlut tellida), lõuna serveerimine on kahjuks möödas. No
muidugi, mida me ometi mõtlesime. Kell oli juba kaks läbi ju, loomulikult on
söögikohad suletud.
![]() |
Douillon |
St Malo
linna jõudsime kaunil pärastlõunal. Eesmärk number üks oli leida öömaja.
Selleks sõitsime rannapiirkonda välja ja siis natuke tagasi – lootus oli, et
nii jõudsime mõistliku hinnatasemega hotellideni. Arvestades St Malo
populaarsust nii prantslaste kui brittide hulgas, võis arvata, et merevaatega
võõrastemajades on hinnad stiilis „a-palju-teil-on-raha?“.
Esimeses
kohas ei näkanud – oli välja müüdud. Samamoodi teine, kolmas… Tohoh, mis nüüd
toimub? Oli ju kolmapäevane päev ning septembri keskpaik – kus need
ööbimiskohad siis nii otsas on? Ibise hotellid olid täis, B&B Hotel oli
täis ja niiviisi edasi liikudes olime lõpuks täitsa äärelinnas, kus silmasime
kodumajutuse silti. Pärast pikka kellatilistamist õnnestus omanik välja
suitsetada. Inglise keelt ta ei mõistnud, kuid suutsime oma soovi selgeks teha.
Tema tegi aga selgeks, et tema ei otsusta siin midagi – seega helistas naisele.
Kui naine sai teada, et tahame jääda ainult üheks ööks, siis oli mehe näost
juba vastus näha. Üritas küll veel seal midagi uurida, kuid oli selge, et nii
lühikeseks ajaks nad ei viitsi kedagi võtta. Seega saime ka sealt ei.
Nüüd
sõitsime juba linnast välja. Linna jõudes jäi meelde, et enne linnapiiri oli
väike külake, kus paistis mitu hotellisilti. Tekkis juba väike ahastus, et mis
siis saab kui sinna ka ei saa. Küla nimi oli Saint Jouan Des Guerets ning seal
tõepoolest asus 3-4 odavama hinnaklassi hotelli – no sellised „voodi-2
tooli-peldik“-tüüpi hotellid. Esimene oli taas täis, kuid teiseks lõpuks
näkkas. Juhuu! Campanile Saint Malo nime kandev hotell andis meile kasina,
kuid puhta toakese 71.60€ eest. St Malo kohta oli see väga hea hind, tavalised
kolmetärnikad linnas sees kippusid hinna mõttes kolmekohaliseks. Ühesõnaga – see
on Prantsusmaa üks kõvemaid kuurortlinnasid Atlandi kaldal, mistõttu tasub
omada hotellibroneeringut, kui siia tulla. Suhteliselt kohustuslik on see
ilmselt suvekuudel, muidu võid sama targalt minema sõita. Tipphooajal võib
lähim vaba hotellikoht olla näiteks 50 kilomeetri kaugusel. Jah, see on NII
populaarne piirkond.
Nüüd kui
voodikoht olemas (reisipäevik väidab, et ainsaks käegakatsumatuks puuduseks oli
vetsuharja puudumine :P), saime minna linna peale. Mõni kindlasti mõtleb, et
kui reisikirja nimi on „Pariis ja Burgundia“, siis miks pagana päralt me nüüd
Britannias oleme? Burgundia jääb ju Pariisist veidi teises suunas. Et kas GPS-s
läks midagi valesti? Ei läinud valesti, täiesti teadlikult tulime siia
rannikule. Ei, mitte päevitama ja ujuma vaid tulime nautima seda, mille poolest
Saint Malo kuulus on.
Lisaks
kirevale ajaloole (kust ei puudu ka piraadid) väidetakse St Malo oleva linna,
kus on ruutkilomeetri kohta kõige rohkem mereannirestorane ja ka
pannkoogirestorane. Just mereannid oli see peamine põhjus – naisel oli suur
soov erinevaid limukaid ja molluskeid proovida ning see linn on antud
tegevuseks parim koht. Ning neid mereannirestosid pole mitte ainult palju vaid
nad on ka head, sest enamus kraamist tuleb siitsamast randadest/merest. Taset
näitab kasvõi seegi, et pisikesse vanalinna mahub ära lausa kaks Michelini
tärnirestorani.
![]() |
Saint-Malo kaunis rand |
Kuna
meie plaan oli siin linnas viibida ainult ühel õhtul, siis liikusimegi kohe
vanalinna juurde ära. Auto sai jätta mugavalt linnamüüri ja ranna lähedale
parklasse, kus parkimine oli oluliselt odavam kui näiteks Tallinna kesklinnas.
Vaikselt-vaikselt
jõudis kätte ka õhtu ja päikeseloojangu aeg, mis on just sobilik hetk mererannas
jalutamiseks. Kui me linna jõudes siit mööda sõitsime, ääristas promenaadialust
müüri kümnete meetrite laiune liivariba. Nüüd oli sellest alles jäänud vaid ehk
kolmandik ja seegi vähenes pidevalt. Heaks näiteks kiire tõusu kohta oli see
kui
panin statiivi paari meetri kaugusele sellest kohast, kuhu laine ulatus
ning pärast seda kui olin 3-4 fotot ära jõudnud teha, limpsas laine juba mõnuga
statiivi jalgu. Siin piirkonnas ongi ühed maailma suurimad looded (tõusu ja
mõõna vaheldumine). Lähedal asuv Mont St Micheli saar on kõige markantsem paik,
kuid ka Saint Malos võib tõusu ja mõõna vahe olla 13 meetrit ja rohkem (see on
siis vee sügavus). Ja praegu oli tõusu aeg, vesi muudkui lähenes müürile.
![]() |
Fort National väikese saarekese peal |
Ümbruskond
oli aga väga kaunis – ühes suunas uhke vanalinn (küll suuresti peale sõda üles
ehitatud) ja teises suunas selline viktoriaanlike majadega kuurort ning
loomulikult Inglise kanal (La Manche’i väin). Oli küll tuuline, samas mõnusalt
soe. Kuna see vanalinna osa tundus ikka tõeliselt vinge, siis otsustasime, et
teeme homme hommiku poole seal ka veidi pikema tiiru. Ega meil ju kiiret pole
kuhugi, ega’s Burgundia kuhugi ära kao. Aga see siis homme. Tänase päeva
kulminatsiooniks pidi olema õhtusöök mereandidele spetsialiseerunud restoranis,
kuid kõigepealt tuli see õige üles leida. Õnneks on Prantsusmaal igal pool
levinud praktika, et restoranimenüüd on ilust väljas olemas. Tegime vanalinnas
mõned tiirud, uurisime pakkumisi ja lõpuks jäi valik restoranile Le Jacques Cartier. Jacques Cartier oli muide Saint Malost pärit
meresõitja, kes sisuliselt avastas Kanada ja kuulutas selle Prantsusmaale
kuuluvaks alaks. Aga mitte ajalootundi ei läinud me sinna.
Rõõmus
uudis minu jaoks oli see, et menüüs oli tõepoolest paar liharooga. Veel rõõmsam
oli see, et 20€ eest pakuti eelrooga, pearooga ja magustoitu. Võtsin alustuseks
pasteedivaliku, pearoaks äärmiselt maitsva ja pehme liha, magustoiduks
puuviljasalati ning kõrvale mõnusat Burgundia veini. Aga ka mitte selle –
äärmiselt tavapärase toidukorra – pärast ei saanud siia tuldud.
![]() |
Valik ühele inimesele |
Koos
nende elajatega toodi lauale ka paras seljatäis igasuguseid haamreid,
purustajaid, meisleid, nõelu, urgitsaid, kaabitsaid ja pagan teab mida kõike
veel. Usun, et tööriistade loetelu oli ammendav selleks, et ära teha näiteks
maksasiirdamine või amputeerida jalg. Tegelikult olid need vidinvärgid kõik
selleks, et serveeritud merelojustest söömiseks sobilik ollus kätte saada.
![]() |
Krevetipoiss |
![]() |
Meritigu - pool on söödav, pool on s... |
Kogu see
söödava materjali erinevatest õnarustest kätte saamine võttis aga päris palju
aega ja vaeva. Kuigi minu kolme käiguga kokk väga ei kiirustanud - lausa nii,
et iga käigu järel jõudis kõht enne tühjaks minna, kui järgmine toodi – aga
ikkagi jõudsin puuviljasalatist viimase viinamarja enne suhu pista, kui see
mereelukate vaagen tühjaks sai. Selleks ajaks olime seal restoranis istunud
juba üle paari tunni. Seega suurt mereandide portsjonit võib soovitada ikkagi
heas füüsilises toonuses olevale, kainele inimesele. Kainust on selleks vaja,
et nende terariistade ja tangidega endale liiga ei teeks.
Enne
päris lõppu naise jõud siiski rauges, kõht oli täis saanud. Alusel lebasid
elutult veel neli õnnetut langustiini ja üks väike velvetkrabi. Uurisime
teenindajalt, et kas need võiks ehk kaasa võtta. See oli märguanne
ümberkaudsete laudade inimestele. Üks küsis prantsuse keeles teenindajalt üle,
et kas ta sai õigesti aru, et keegi tahab langustiine kaasa võtta?!?? Jah, nii
see oli. Seepeale hakkas vanahärra puhkima, ajas silmad suureks ja ütles välja
kõik inglise keelsed sõnad, mis ta oma elu jooksul selgeks saanud oli –
no-no-no-no, salmonella, ebola, cholera, death!!!!
![]() |
Saint-Malo kindlustorn koos linna lipuga |
Siiski
oli kelnerinna kliendi soovidega arvestav isik, mistõttu pakkis ta kõik
ülejäägid ilusti kaasa. Pani karbi põhja hoolega jääd, mereannid nende peale ja
kaasa tuli siis soovitus, et langustiinid sööge kindlasti siis täna ära. Ausalt
öeldes selle jutu peale, mis räägiti, ei olnud küll enam mingit isu (pluss veel
see väike asjaolu, et kõht oli väga täis). Aga no kaasa me need ülejäägid
võtsime.
![]() |
Õhtu ja linnamüür |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar