18.09 - Pariis

„Täna ärkasime vara, 7.30 on vara meie jaoks…“

Poole tunniga olime pestud, kustud, kammitud ning juba teel pealinna suunas. Sõita oli ligikaudu 200 kilomeetrit ning enamus sellest kiirteel. Ehk siis kui selline mõõdukas ummikus istumine Pariisis sisse arvestada, oli lootus paari tunniga Europcari kohale jõuda. Ilm oli täna veidi jahedam, napilt üle 20 kraadi (eile kohatud müüja jaoks ilmselt algas talv) ning maad kattis udu. Trass oli õnneks üsna tühi, mistõttu olimegi peagi Pariisi äärelinnas. Siis aga edenemise kiirus taltus ning saime osa täiesti korralikust suurlinna hommiku-ummikust. Päris lukus linn siiski polnud, mistõttu vaikselt-vaikselt sai edasi liigutud, kuid jala oleks ilmselt kiiremini saanud.

Ajahätta siiski ei jäänud. Enne Bastille väljakule jõudmist tankisime veel auto ka ära ja võtmed saime üle anda umbes-täpselt 10.40. Europcari onkel käis tiiru ümber auto, vaatas korra sisse kah ning ütles, et kõik on okidoki. Auto oli täpselt samaheas korras kui kättesaamise hetkel. Seega järjekordselt positiivne kogemus antud rendifirmaga.

Seda ei saanud kindlasti öelda aga ühed teised kliendid, kellele just autot üle anti. Kuigi ma väga palju autodest ja nende ehitusest ei tea, siis võib aimata, et kui ikka esipamper ainult poolenisti ripub ees, ei ole tegemist normaalse olukorraga. Aga just sellist autot taheti ühele perele üle anda. Töötaja veel tegi viimase pingutuse ja üritas seda põrkeraua nurka kuidagi niiviisi suruda, et see vähemalt hetkekski auto külge kinnituks (hea veel, et nätsu vahele ei toppinud), kuid ei olnud see katse kohe mitte üldse edukas. Nagu ma aru sain, siis alternatiivset masinat neil pakkuda polnud ja teenindajalt tuli „pole siin hullu midagi“-suhtumine. Ma usun, et nii mina, kui see klient kujutasime ühtemoodi ette seda olukorda, kui näiteks kiirteel ka teine nurk järele annab ja see esitükk rataste alla lendab. Seetõttu ei olnud üllatav, et klient kategooriliselt keeldus risu vastu võtmast ja nõudis uut autot (ning muutus vaikselt-vaikselt vihasemaks). Ei tea millega see lugu lõppes, sest meil oli muudki tegemist.

Hommikune jahedus oli Pariisis asendunud suvise kuumusega ning poolenisti higistades vedasime oma kohvreid Bastille’ väljaku poole. Bastille väljakuga muide seostub mul alati üks seik „nooruspõlvest“. Oli aasta 2004 kui mu tööandja kupatas mind Prantsusmaa pealinna koolitusele. See oli minu esimene Pariisi külastus. See oli minu esimene pikem väliskoolitus. Ehh, see oli isegi minu esimene lennureis. Kuigi hommikust õhtuni pidin toona istuma ühe kesklinna hotelli konverentsisaalis, siis õhtud olid vabad. Ja loomulikult kondasin ma niipalju ringi kui jalad võtsid ning ühel hetkel jõudsin siis ka eelmainitud väljakule. Esimese asjana, kui metroojaamast maapinnale jõudsin, lõi toona ninna üks magus-hullutav lõhn. Väljaku ääres on nimelt ülevalt kioskid, kust saab osta pannkooke, galette, donitseid ja muud sarnast ning ka churrosid. Need viimased on sellised frititud taignaribad, mis kastetakse suhkrusse ja alates sellest aast, kui ma neid esmakordselt proovisin, on nad mulle meelde jäänud ühe imetabaselt hea maiusena.

Aasta 2015. Bastille väljak. Kioskid. „Palun see 12-ne pakett“. Õhinaga vaatasin kuidas mees neid unistuste kepikesi meie silme all toodab ja siis olid nad valmis! Kuumad churrosed! Hmm… ei noh loomulikult olid head, magusad taignajulgad. Tegelikult isegi väga head, kuigi ajukurdude vahel vedelevates mälestustes olid need palju taevalikumad kui nüüd reaalelus maitseelundid tunda lasksid. Aga nende suhtelist headust ei osanud hinnata mitte ainult meie vaid ka mõned inimesed tänavalt.

Et nüüd konkreetseks minna, siis tuli üks mustlasvanamutt (arvestades järgnevat juttu, pole lootustki, et ma mustlasi romadeks hakkan kutsuma) väikese poisiga ja manas ette lollakalt võltsi härda näo ja palus üht churrost oma poisile. Mina ei tea kui hellitatud ja hirmutatud ja viisakad on Lääne-Euroopa inimesed igasuguste kerjajate vastu, aga antud juhul otsisin enda seest üles ühe korraliku täisverd idaeurooplase (mitte segamini ajada põhjaeurooplasega) prototüübi ning andsin tuld. Paar korda ütlesin lihtsalt ja viisakalt ei, aga kui mutt ei jätnud, siis tõmbasin sae käima.

„Ma ei anna sulle mitte midagi, astu edasi!“, sõnasin viisakalt, kuid rõhutatult sulaselges prantsuse keeles. Mutt ei liigahtanudki, ikka käsi pikalt ees ja palus almust. Väitis, et on nälg. Vaadates vanamuti jõulist kehatüüpi, võis tal küll nälg kunagi olla, kuid siis ta sai nälja kätte ja sõi selle ära. Lisaks veel peale kooke, stritsleid, liha, kala, võid, pekki ja nii edasi.

„Astu, astu edasi nüüd!“ ütlesin taaskord rõhutalt, kuid mitte enam nii viisakalt. „Sul ei ole mingit nälga, tahad vaid teiste kulul elada. Ei lähe läbi, kao minema!“ Ei meeldi mulle sellised muidusööjatest petised ning ilmselgelt ei meeldinud ka mustlaseidele, et mulle temasugused ei meeldinud. Toon muutus ja võlts naeratus kadus näolt ning lubas, et Jumal karistab mind. Mina omakorda lubasin vastu, et Jumal karistab esmalt hoopis temasuguseid ja siis võib-olla jõuab järg ka kunagi minu kätte (kui aega üle jääb). Seda viimast osa lausest ma talle ei öelnud, kuna lihtsalt jäi sõnavarast puudu, kuid eks ta sai aru. Selle peale moor lõpuks hakkas astuma, ise midagi minu suunas oma keeles sajatades. Ega ma siis ka tagasi ei hoidnud, hüüdsin veel lõpetuseks paar viisakamat prantsuse keelset sõna ja kõige lõppu veel mõned mahlakamad venekeelsed fraasid (lootuses, et ehk on tegu ida-euroopast pärit muidusööjaga).

Pärast keelekümblust pistsime veel mõned taignapulgad nahka, kõiki siiski ei jõudnud. Nostalgia nostalgiaks, aga 12 suhkruga kaetud churrost oli kahele inimesele liig, mis liig. Pakkisime ülejäägid kotti ära, sõitsime metrooga paar peatust ja peagi olime juba tuttaval Rue du Bourg Tibourg tänaval. Seekord ei olnud korterivõti jäetud kuhugi kohvikusse, vaid perenaine isiklikult võttis meid vastu. Kui ma kahe kohvriga ükskord viiendale korrusele jõudsin, nägin välja nagu oleksin äsja kuhugi vette kukkunud. Higi voolas ojadena, sest sumadanid olid rasked ja väljas oli lämbe ning kuum ilm. Teretasime viisakalt distantsilt :)

Perenaine oli väga tore ja sõbralik ning tänasime teda veelkord, et võimaldas meil veel kaks ööd oma õdusas ja ilusas

La Défense'i klaasmajad

korteris olla (nagu öeldud, on tal airbnb-s tegelikult kirjas, et 3 ööd on miinimum). Rääkisime siis üle, et mis me viimased paar nädalat teinud olime ning peagi ta läinud oligi. Väidetavalt on tal poiss-sõbral kusagil lähedal korter, mistõttu see paariks ööks väljakolimine väga suur piin õnneks ei ole.

Kuna olime juba mõnda aega Prantsusmaal viibinud, siis hakkasid kohalikud kombed pisitasa külge jääma, mistõttu poole ühe paiku päeval tundus olevat mõistlik mõte korraks pikali visata. Lõunane uni ühel tulikuumal sügispäeval näis nii magusana. Ega ausalt öeldes ei oleks jõudnud niikuinii päikese käes ringi tatsata - pigem siis taastame energiat ja magame hommikul magamata jäänud une järgi.

Telefoni äratuskell helises täpselt tunda aega hiljem ning sellest uinakust oli tegelikult väga palju kasu, sest tunne oli palju

La Grande Arche de la Défense

-palju värskem ja erksam. Mitte värske ja ergas, aga värskeM ja erksaM. Et Pariisi rütm tagasi saada, astusime esimese asjana sisse meie tuntud ja turvalisse pagariärisse, kus tegime magusaletis korraliku võetuse. Kohe saaki hambaid sisse lööma ei hakanud, vaid asetusime hoopis metrooliini number 1 vagunisse ning sõitsime lõpp-peatusesse (La Défense). See oli Pariisi moodsam osa, kus me veel ringi hulkunud polnud, mistõttu otsustasime selle pärastlõuna just seal mööda saata.

La Défense linnaosa on Pariisi city - kõrged klaasmajad, moodne arhitektuur, suured kaubanduskeskused, suured väljakud. Selle kõige keskuseks on Uus Triumfikaar (ametliku nimega Suur Kaar), mis asub samal teljel Louvre’i, Champs-Élysées’ ja vana  Triumfikaarega. Uut ja vana kaart ei ühendanud miski peale selle, et mõlemad on suures plaanis sama kujuga ja et nendesse mõlemasse on võimalik sisse minna (ja ka katuselt hunnitut vaadet nautida). Meie katusele ei

kippunud, sest sisemusest tulenevad soovid olid hoopis maalähedasemad. Kõht juba tammus närviliselt jalalt jalale ja ootas pikisilmi pagariärist soetatud kraami ning andis sellest ootusest ka häälekalt teada. Seega otsisime endale ühe istumiskoha (täpsemalt küll toetuskoha) ja lasime kookidel hea maitsta. Kõht ja reied nisujahutooteid täis, otsustasime sisse põigata siinsamas „Quatre temps“ nimelisse kobarkauplusesse. Mitte, et eilsest šoppamisest väheks oli jäänud, aga soov oli leida paar konkreetset eset, mida Eestist on raske leida. Selgus, et sama raske on see ka siin, mistõttu peale toidupoest (mis oli ka absurdselt suur ja asus kolmel korrusel) kaasa haaratud šampuse ja pirnimahla me tegelikult ei saanud sellest ülisuurest tarbimistemplist mitte midagi.

Ning pühamu oli see tõepoolest, sest nägime seal ka hulgaliselt tõsiusklikke ilmutust ootamas. Mainitud usuvennad ja -õed olid kogunenud Apple’i poe juurde, moodustades pika, kuid korrapärase järjekorra. Miks küsite? Aga seepärast, et 18. september 2014 oli see päev, mil Püha Stiiv ja tema prohvetid kinkisid maailmale uue iPhone’i, seekord siis järjekorra numbrit 6 kandva. Kinkima on muidugi iPhone puhul veidi petlik väljend, aga see selleks.

Nagu ma mainisin olid järjekorras tõsiusklikud Suure Tarbija nimelise jumaluse kummardajad, sest… sest sinna järjekorda polnud lihtinimesel asja. See oli järjekord nendele, kes olid juba varakult teinud iPhone 6 eeltellimuse. Ehk siis kuuled, et

Dinee

tuleb uus telefon (see ju ikka on tarbeese, eks?), käid uue aparaadi (mida sa pole näinud ega katsunud) eest välja suure hunniku raha ja vastutasuks saad võimaluse seista ühes suures kaubamajas, Apple’i poe ukse taga, järjekorras. Mnjaa, sellist pühendumust tuleb austada.

Õnneks ei ole see nende järgijate jaoks ainulaadne sündmus elu jooksul, seda kõike saab korrata vähemalt kord aastas, sest alates aastast 2007 pole möödunud ühtki aastat, kus ei oleks välja tulnud uut iPhone telefonimudelit (ei, ma ei teadnud seda fakti peast - vaatasin Wikipediast järgi). Ehk siis kasutad uut telefoni pool aastat, siis kuuled, et tuleb uus mudel, teed ettemaksu ja kogu trall algab otsast peale. Sest kus oleks selle häbi ja ots kui sul telefoni väljatulemise päeval pole seda endal taskus - sõpruskond hülgab su, isegi oma pere liikmed ei vaata sulle otsa (istud pikas sünnipäevalauas ning nägu keeratakse sinu poole ainult siis kui köhahoog või aevastus peale tuleb).Koju tagasi jõudes korraldasime endale tõeliselt prantslasliku õhtusöögi - šampus, pikk sai, pardimaksa pasteet, viinamarjad, juust, tomat. No vähemalt see nägi välja väga prantslaslik, võib täiesti vabalt olla, et selline kooslus on kohalikele täiesti sobimatu. Meile igatahes sobis väga hästi ning pärast pudelit kihisevat jõudis selle rahuliku päeva lõpp üsna kiirelt kätte.