15.09 - Vézelay klooster, Arcy-sur-Cure, Chablis

Kikerikiii, ihhahaaa, mää ja muu - hommik maal! Pärast ringutusi ja vedelemist tuli hommikusöök, mis oli kasin, aga selle eest ühekülgne. Ei, tegelikult polnud hullu midagi. Olime ju (Euroopa) kontinendil, mistõttu oli loogiline, et pakuti kontinentaalset hommikusööki. Omanik ise keetis kohvi ja röstis ära hulga saiasid, mida oli siis võimalik moosi ning võiga

Vaade öömaja juurest

süüa. Kuna saia oli köögi poolt tulemas niipalju kui vaid soovi oli, sain tol hommikul korraliku, ohtrate kilukaluritega... see tähendab kilokaloritega energialaksu.

Kella kümne paiku olime aga juba rännukõlbulikud, mistõttu saimegi vaikselt päevaplaane tegema ja neid ka teostama hakata. Esimene pikem peatus tuli meil maja kõrval asuvas autoparklas, enne kui kuhugi üldse sõitsime. Sel lihtsal põhjusel, et see vaade, mis sealt avanes pani lihtsalt ahhetama. Eile olime loomulikult ka neid vooresid ja oosisid silmanud, kuid täna oli päike „õigelt poolt“ (selja tagant) ning oli ka rohkem aega. Nii märkasime näiteks, et

Teel...

kohe sealsamas, üks aste meie asukohast allpool, oli suur koppel, kus kappasid ringi hobused. Tõeline pastoraalne idüll!

Ühel hetkel panime siiski ka oma raudhobuse kappama ning võtsime suuna Montbardi linna poole. Järgmised päevad plaanisimegi hästi rahulikult võtta - aega oli maa ja ilm, seega vaatame, et kuhu ja millal jõuame. Kõigepealt jõudsime eelmainitud linnakese suurde supermarketisse. Varusime endale tee peale väikseid snäkke, rõhk oli selgelt magusal kraamil (näiteks eilne kogemus väga maitsva crème brûléega tähendas seda, et ära

Burgundia külad ja...

sõitsime me poest päris mitme karbi mainit’ kreemiga).

Esmaspäeva hommik Burgundia maakonnas oli rahulik kui vene küla, päev pärast seda, kui pasjooloki peauulitsal viina vedav veoauto katki läks. Väikesed teed olid küll kitsad ja käänulised, kuid kuna nad olid meie päralt, siis saime sõitu nautida täiel rinnal.

„Tere tulemast Kanadasse!“ Või mis mõte tekib siis, kui ühel hetkel sõidad sisse asulasse, mille sildil ilutseb sõna Montreal? Kas sõitsime kogemata mingisse kosmilisse ussiauku ja sattusime niiviisi teisele mandrile? Ümbrus oli aga siiski endiselt eht prantsusekülalik ning tegelikult ei ole kuningliku mäe nime kandev

...põllud

asula loogiliselt võttes teab-mis-erakorraline nähtus. See, et Eestis ringi sõites võid sattuda nii Pariisi, Rootsi kui Litsmetsa, on tegelikult palju unikaalsem. Aga ümbrus oli endiselt ilus (kas ma juba mainisin seda?).

Sõitsime läbi ka sellisest linnast nagu Avallon ning seal olid asula sissesõidu juures üles loetletud kõik nende sõpruslinnad. Pilk fikseeris ära sellise nime nagu Saku! Ohooo, kas tõesti? Hilisem guugeldamine kinnitas fakti, kuid see polnud teps mitte see Saku, mida antud reisikirja tekstist aru saav inimene mõtleb. Avalloni sõbraks on üks Saku nimeline linn Jaapani keskosas (mis ei välista muidugi seda, et linlased ei võiks sõbralikud olla ka Eestist pärit sakulaste (sakude?) vastu). Esimest korda aga sirutasime pikemalt

Klooster paistab

jalga siis, kui jõudsime Vézelay nime kandva mägilinna tipus asuva kloostri juurde.

Autot ära parkides tekkis meil väike segadus. Kloostri lähedal olid suured parklad nii bussidele kui ka sõidukitele, kuid need oli täiesti tühjad. Segadus oli selles, et kas need olid nüüd tasulised parklad või tasuta? Kuna ühtegi silti peale „P“ tähe sissesõidu juures ei olnud, siis paistsid need esialgu nagu tasuta parkla moodi. Kui aga külastasime hingeliste vajaduste rahuldamise templist (kirikust) üle tee asuvat sarnast asutust ihu jaoks, leidsime nende kõrvalt parkimisautomaadid. Kuna olukord oli segane, siis lahendasin selle samuti segaselt. Ostsin parkimispileti… kuid vaid niipalju hulga müntide eest, mis taskus olid. Masin kulistas mündid alla ja väljastas tunnistähe, mis lubas parkida 40 minutit. Aga kus täpselt - seda ei olnud kirjas. Lootsin, et see fakt, et olen parkimispileti ostnud (kuigi ilmselt oleme siin selgelt kauem kui 40 minutit) paneb võimalikud parkimiskontrolörid leebuma. Vaevalt küll, aga no lootma peab.

Vézelay kloostri kirik

Kusjuures eelpool mainitud asutus ihu jaoks oli Vézelays üks suur inimkonna tehniliste ja teaduslike saavutuste kulminatsioon. Juba sisse minemine oli tavapärasest erinev - selle asemel, et katsuda, kas uks on lahti, tuli jälgida nelja boksi kohal asuvad tulukesi. Meie sinnajõudmisel põles kõigis punane tuli. No ootasime, kuigi imestasime, et kes küll siin nii massiliselt asjal käivad. Parklad oli tühjad ja siinpool kirikut kedagi liikumas ka ei näinud. Et siis kirikuinimestel mingi epideemia või?

Hetk hiljem hakkas üks kambrikestest hirmsal kombel kohisema, kolisema ja mürisema ning veel üks hetk hiljem käis väike plõnn ja tuli antud ukse kohal muutus roheliseks. Ootasime, et nüüd kohe-kohe astub mõni nunn või püha isa sealt ihulisest „pihitoolist“ välja, aga tutkit-bratt. Ukse käepidet arglikult sikutades selgus, et uks on lahti ja sees pole kedagi. Mis seal siis toimus nüüd? Kustkaudu see klient siis väljutati? On see ikka WC? Ega see juhtum järgneva tegevuse osas kindlust juurde ei lisanud. Väike värin oli sees, et mismoodi sinu isiklikud ülejäägid sult välja nõutakse, lootsin siiralt võimalikult kergele karistusele. Õnneks toimis kõik samamoodi nagu tavalises kempsus ning väljusin majast sama teed pidi, mille kaudu olin sinna sisenenud. Kusjuures sees polnud muid nuppe, peale omaenda püksinööpide, mida pressida - kõik toimus

Kiriku sisevaade

automaatselt. Juba tuttav kohin ja mürin aga algas siis kui selle NASA-peldiku uks selja taga sulgus. Pakun, et toimus üleüldine desifintseerimine - pesti üle nii seinad kui laed. Ega ma siis nii hullult ka seal midagi ei teinud…

Igatahes kui hügieeniprobleemid saime lahendatud, olime valmis lõpuks UNESCO kultuuripärandiga tutvuma. Kirik oli sama rahvarohke kui kõrvalasuv parkla aimata lubas.

Vézelay kirik ja klooster (nagu ka paljud teised kloostrid siinkandis) loodi kohale, kus enne oli asetsenud roomaaegne villa. Villa nimeks oli olnud Vercellus, millest sai Vercelle ja lõpuks siis Vézelay. Kloostri algusaeg oli aga üsna konarlik, kui nii võib öelda asjaolu kohta, et seda rüüstati korduvalt mauride ja normannide poolt (kaheksandal sajandil). 100 aastat hiljem aga võeti ette ulatuslik taastamine ning laiendamine ning alates sellest ajast on Vézelay tähtsust raske alahinnata. See klooster oli üks neljast asukohast, kust algasid palverännud põhja-Hispaanias asuvasse Santiago de Compostelasse.

Asi võimendus veelgi 11.-l sajandil, mil kohalikud mungad hakkasid väitma, et kloostris hoitakse Maarja Magdaleenaga seotud reliikviaid. Raske nüüd öelda, et kas see oli tõsi või mitte, kuna 500 aastat pärast seda tulid hugenotid ja hävitasid

Idamaine stiil

väidetavad reliikviad ära (no nagu „Viimse reliikvia“ filmis), aga katoliiklastele selline väike asi korda ei läinud ja Vézelay on nende jaoks tähtis paik siiamaani.

Arvestades seda, et palju on maailmas näiteks väidetavaid Jeesuse säärekonte, siis võib öelda, et kõik maalid, mis temast tehtud on, on ikka räigelt eksitavad. Pildil peaks seisma/rippuma ligikaudu sajajalgne inimene, kusjuures jalad on kõik eri pikkusega. Aga küll oskasid ka keskajal inimesed arvutada ja teadsid laias plaanis ka inimese anatoomiat, mistõttu helgemad pead ikkagi hammustasid läbi, et need „reliikviad“ on üks paras butafooria. Aga oluline oli ju idee ja oskus seda müüa, mistõttu autentsus polnudki kõige määravam.

Vézelay munkade müügioskus oli selline Harju keskmine. Ühest küljest oli see suurepärane - klooster sai kuulsaks ning palverändureid muudkui tuli ja tuli. Teisest küljest ei suudetud kohalikele talumeestele maksumuudatusi (kloostri laiendamiseks oli raha vaja) maha müüa, mistõttu viimased võtsid kätte ja tulid ning lõid abti maha. Ei mingeid meeleavaldusi ega sapiseid kommentaare valitsejate kohta kõrtside tagatubades - võeti hangud ja labidad kätte, tuldi

Kirik ja klooster

kloostrisse ja toimetati sealne päälik kiirelt taevariiki ära. Talunike jaoks see lahendas probleemi ära, munkade jaoks mitte eriti. Õnneks tuli paavst appi ja kiriku laiendus sai siiski tehtud.

Lisaks tavainimestele, külastasid kloostrit ka mitmed oma aja staarid. Näiteks inglise kuningas Richard I Lõvisüda ja Prantsusmaa kuningas Philippe II (eee… ka mingi süda?) tšillisid siin kolm kuud, enne kui alustasid Kolmandat Ristiretke. Samuti pidas oma elu ühe tähtsaima teenistuse Vézelays Canterbury piiskop Thomas Becket.

Kloostrijuhid olid omal ajal väga enesekindlad ning ei allunud kuidagi välistele survestajatele. Nii Autuni piiskopid, Neversi krahvid, Cluny abtid kui Vézelay linnamehed soovisid munkasid enda tahtele allutada, kuid see ei õnnestunud. Pauk tuli hoopis kaugemalt - 1279 leidsid Dominiiklased Provencest väidetava Maarja Magdaleena haua koos tema säilmetega, mistõttu ei olnud see kloostri reliikviate jutt enam nii veenev. Nagu mainitud, siis katoliiklaste jaoks paiga olulisus säilis, kuid palverändureid sattus siia oluliselt vähem.

Pärast Prantsuse Revolutsiooni (19.-l sajandil) oli klooster kokkukukkumise äärel. Toonane ajalooliste monumentide inspektor Prosper Mérimée (kes oma põhitöö kõrvalt kribas näiteks valmis sellise teose nagu „Carmen“) soovitas kiiremas korras investeerida taastamisse ja õnneks tema soovitusi ka kuulati.

Huvitavad on ka kloostri peakiriku detailid. Põhimõtteliselt on see üks väheseid (et mitte öelda ainus) romaani stiilis kirikuid, mille sissepääsu ei ehi bareljeefid maailmalõpust vaid seal on hoopis õhutus ristisõdadele. Koomiline on aga see, et türklasi ja muid uskmatuid kujutatakse seal ebainimliku välimusega elukatena (kellel on seaninad, kellel on elevandikõrvad, kes on kaetud sulgedega). See ei olnud väidetavalt mõeldud halvustamisena. Kuna keskmine keskaja inimene ei teadnud, milline üks türklane või muidu moslem välja näeb, siis arvati, et kui inimene pole ristiusku, siis see avaldub ka kohe tema välimuses. No ja muidugi aitas vastaste selliste elajatena kujutamine ka inimesi veenda kergema südamega ristisõtta minema. Huvitav kas tänapäeval ISISe võitlejad mõtlevad samamoodi?

Kirikus sees käis kõva remont, taastati sissepääsuosa seinasid ja lage. Saaliosa aga kenasti korras ning üllatavalt lakooniline. Kõik oli heledates toonides ning silma ei jäänud ka kulda ja karda ega ikoonidemassi, mis katoliiklikes katedraalides on ju normiks. Selle asemel oli tekitatud põnevaid efekte eri värvi kivide kasutamisega, see lõi veidi idamaise õhkkonna (minu arvates). Selline mõnusalt õhuline ja avar pühakoda.

Hoone kõrval asusid aiad, mida kunagi kloostrielanikud harisid ning kus omale head ja paremat kasvatasid. Aga nende aedade paremad ajad olid selgelt möödas (või on siis praeguse aja nunnad lootusetult laisad), sest kui siinkandis just ei toituta peamiselt nõgestest ja muudest korrapäratult kasvavatest umbrohtudest, siis mina väidan, et see aiamaa oli söötis. Küll aga oli korras ja kirjeldamatult vägevate vaadetega kirikutagune park. Sealt paistis nagu peo peal kätte ümbruskonna maaliline maastik ja kogu selle kauniduse mugavaks nautimiseks olid pargi servale ka üles pandud pingid. Kuna olime toona ainsad külalised, siis saime enda käsutusse ainsa pingi, mis oli natukenegi varjus. Päike lõõmas nagu metsatulekahju Vihterpalu metsas põua ajal, mistõttu vabatahtlikult väga kaua nendel kiirtel ennast paitada lasta ei soovinud.

Tjah, seal jalga sirutades võis aru saada, et miks pühamehed just siia oma kloostri ehitasid. No esiteks loomulikult selline täiesti loogiline argument - et olla Jumalale lähemal (kuna Vézelay asus lähikonna kõrgeima mäe tipus, siis klooster TULI siia ehitada). Teiseks aga näen ka puhtalt emotsionaalset argumenti. Kuna katoliku munkade jaoks on kõik ilmalikud toredused peale veini ja õlle ära keelatud, siis kujutan ette, et nad mõtlesid umbes nii: „Kurat küll, kui tuleb kloostris olla,

Kui silm ei ulatunud piisavalt kaugele...

siis olgu see vähemalt kauni vaatega kohas. Kui hakkab igav, siis võin vähemalt niisama kaugusesse jõllitada.“ Nii leitigi see ihaldusväärne vaba krunt siinsamas mäe tipus ning kes teab kuipalju siinsamas pargis on kloostriveini ära tarbitud ja (loomulikult Jumala poolt loodud) ümbruskonna ilu kiidetud. Selles on inimsilmale midagi erilist kui saad mingit asja kaugelt ja/või kõrgelt vaadata.

Nagu me oleme juba korduvalt tõdenud, siis vaimutoit ja ilusad pildid kahjuks kõhtu ei täida. Kui täidaks, siis me oleks juba ammu lootusetult rasvunud. Kiire pilk kellale näitas, et lõunasöögi saamise tõenäosus on alla 50%. Kell oli kohe-kohe saamas kaks ja see on tavaliselt ka absoluutselt viimane piir, mil toidukohad päeval lahti on. Vézelay osas meil selliseid illusioone ei olnud, et äkki on siin mõni turistidele mõeldud koht siiski terve päev lahti - see lihtsalt polnud selline linnake.

Linnakese detaile

Hea näide oli suveniiripood - ligikaudu poole müüdavast moodustasid erinevad kristlikud raamatud ja pildikesed, ülejäänud poole aga pühakute kujukesed, palvehelmed, küünlad, plaadid kristliku muusikaga ja nii edasi. Ei ühtegi T-särki kirjaga „Mina (süda) Vézelay!“ Tegemist oli küll UNESCO kultuuripärandiga (kus eeldatavalt käib igasuguseid turiste), kuid ennekõike siiski püha paigaga.

Mäe tipust allapoole jalutades jäi tee äärde üks restorani nime kandev asutus, kus rahvas veel sees istus ning kus ukse kõrval laiutas silt, mis teavitas päevapraadide pakkumisest. Hing hüppas ja magu kargas ning käärsool lõi trummi! Kas tõesti oleme tõmmanud selles lõunasöögiloteriis kõige pikema tiku? Astusime sisse ja oh imet, kelner juhatas meid lauda. Päevapraeks oli kartulivorm liharulliga (liha sisse keeratud hakkliha), kõrvale roheline munavorm, küpsetatud tomatid ja miski, mis vist oli apteegitill - ehk siis superluks gurmeetoit. Aga siis - kriiiiiiiiks! Kelner tõmbas järsku pidurit ja ütles, kahjuks kell sai mõned minutid tagasi kaks ja seetõttu nad enam

Päevapraad

päevapraadi ei paku. Aga lubas niipalju teha, et minna igaks juhuks küsima, et äkki ikka saab.

See oli tegelikult üsna väike koht. Kui kelner ütles, et „ta läheb küsima“, siis reaalajas nägi asi välja nii, et ta tegi 3-4 sammu baarileti suunas, mille taga oli omanik ja siis küsis tema käest. Ma olen veendunud, et tegelikult peremees juba teadis, mida ta käest küsitakse, sest tal olid kõrvad peas. Mina igatahes küll kuulsin kelneri küsimust ja mõned ärevad sekundid hiljem tuli kõrtsmikult ka peanoogutus. No, et võib küll neid näljaseid toita, muidu äkki lõppevad siin ära veel…

Igatahes kummaline seik. Päevapraad on ju selline asi, mida tehakse paras kogus valmis, et omahinda alla saada ja samas, et

Vaade aiast

saaks kiirelt serveerida. Kuna ka meie toidud tulid üsna kiirelt, siis oli selge, et neid portsjone on veel köögis valmis. Mis neist siis oleks saanud kui oleks otsustatud rangelt kella kahesest lõpptähtajast kinni pidada? Vaevalt, et homme sama asja pakutaks, aga mine sa tea. See toit, mis meile toodi, ei olnud aga kindlasti eilne ülejääk. Tegemist oli tõeliselt maitsva roaga ning karahvinitäis allikavett, mis söögi kõrvale tasuta toodi, läks nagu kerisele. Sest väljas oli sama palav kui saunas.

Kreeka pähklid

Pärast toitainete manusta- mist, hakkasime paralleeltänavast uuesti mäe tipu poole tagasi vantsima. Niigi unine mägilinnake oli pärastlõunasel ajal vajunud täielikku letargiasse. Kohalikud istusid ilmselt oma kodudes ning turistid (niipalju kui neid siia sattus) olid lahkunud. Nii leidsime oma teekonnal ühe müüri sees lahtise värava, mis viis kauni vaatega (kuid täiesti inimtühja) aeda. Kuna värav oli lahti, siis interpreteerisime seda kui kutset. Lisaks vaatele võis seal veel nautida moodsaid skulptuure, noppida Kreeka pähkleid ning jalga puhata - kasutasime kõiki pakutavaid võimalusi. Hiljem selgus, et tegemist on kohaliku algkooli juurde käiva aiaga.

Pärast seda aga otsustasime Vézelayle joone alla tõmmata ning sõita edasi põhja suunas. Kuna me mäe otsas olime täna juba turninud, siis oli üsna loogiline (minu arust vähemalt), et „kuulame ka teise poole ära“. Ehk siis Vézelay mäe tipust

Sealne kant oli kaljusem

sõitsime Arcy-sur-Cure nime kandvate koobaste juurde.

Pärast 8€ tasumist palus piletimüüja jalad selga võtta ja lasi meid avariiväljapääsust koopasse (otsetee), sest tuur oli just-just alanud. Ja tõepoolest - giid tegi sissejuhatust koobastiku esimeses saalis, kuhu see avariitunnel meid välja viis. Esmalt rääkis prantsuse keeles ning siis tegi inglise keeles väikese kokkuvõtte. Grupp koosnes ligikaudu kümnest inimesest, kes kõik olid SELGELT vanemad kui meie. Kohe öeldi ka ära see, et fotosid siin sees teha ei tohi. 12-kraadine temperatuur mõjus mõnusalt jahutavana,

Kas ka need koopad võivad peita saladusi?

koheselt tundsime head meelt selle üle, et olime taibanud joped kaasa võtta.

Arcy- sur-Cure koobastega on seotud on üks kurbnaljakas lugu. Nimelt on need koopad geoloogidele ammuilma tuttavad, sest saalid on kohati päris avarad ja teadlastele uurimist jagub. Samuti on koopad olnud teada-tuntud kohalike elanike seas, kes käisid seal pidu panemas, lõket tegemas ja mõni kunstihuviline nooruk tegi näpuotsaga graffitit kah. Aastaks 1990 oli asi juba nii hull, et Arcy koopad olid üks paras prügimägi, mis sobisid külastamiseks veidi teistsugustele geoloogidele kui need, kes sinna tahtsid minna. Seega otsustati kord majja lüüa - hakati ligipääsu piirama ning otsustati seinad ka tahmast, sodist ja moodsast tänavakunstist puhtaks teha.

Liivakivi

Kuna tööpõld oli lai, siis osteti suur tünnitäis hapet ning hakati aga mopiga laskma - sah ja sah, vasakule ja paremale, üles ja alla. Töö edenes kiirelt ning sellest protsessist tuli ka lõiku tegema üks prantsuse televisiooni teadussaade - ikkagi üks vägev geoloogiline vaatamisväärsus saab uue hingamise. Hakati siis salvestama ja järsku üks koopauurija nii muuseas küsib, et mis kits see on?

Karu ja...? (Foto: Pinterest.com)

Kaljukits oli. Ning see oli joonistet ühe koopa seinale ja kohe tehti ka kindlaks, et see maal ei olnud teps mitte viimase paari põlvkonna inimeste kätetöö. Asja lähemalt uurides ja süsinikteste tehes selgus, et see kritseldus oli ikka vääääga vana. Lausa nii vana, et tegemist on vanuselt teise koopamaalingute paigaga maailmas (vanimad on samuti Prantsusmaal - Chauvet’ koopad), kus esimesed kunstnikud tegutsesid 27-29 000 aastat tagasi.

Telesaate jaoks end lille löönud happemopiga vennikesel kukkus sellepeale tööriist käest, sest ta mõistis, et tema agarus ja eesrindlikkus seinte puhastamisel tähendas muuhulgas ka seda, et maailma ühed iidseimad, teadaolevad koopamaalingud, on nüüd jäädavalt kadunud. No umbes nii, et mingile maalrile antakse kätte käsk Louvre’i seinad üle värvida, kuid talle unustatakse öelda, et pildid tuleb enne maha võtta. Ok, puhastusmeister ei teinud seda hävitustööd teadlikult, kuid see ei

Mammut (Foto: Virtualtourist.com)

teinud tühiseks fakti, et 80% koopamaalingutest olid igaveseks kadunud. Neid, mis alles oli, päästis aegade jooksul seintele kogunenud kaltsiumikiht, millest hape läbi ei võtnud. Edasi toimus puhastamine mopi asemel vatitikuga…

Nii koorusid (sõna otseses mõttes) seintelt välja ninasarvikud, karud, lõvid ja mammutid - kõik sellised loomad, mis toona piirkonnas ringi luusisid. Hilisemast perioodist (25 000 aastat tagasi) on aga pärit seesama kaljukits ja teised loomad, keda kütiti. Miks joonistatavad loomad muutusid - selles osas on kaks koolkonda. Ühed ütlevad, et teised loomad lihtsalt kadusid ära, teised aga väidavad, et kunstnike mõttemaailm muutus.

Käe negatiiv (Foto: Roucadour.com)

Arcys (mis on muide kõige põhjapoolsem maalidega koobas Euroopas) on kokku kaks suurt saali, kust võib leida koopamaale ning ühte nendest lastakse ka turiste ligi. Hobusekoobas on see kuhu inimesi ligi ei lasta, kuna see on kitsas ning raskesti ligipääsetav ja iga väiksemgi vale liigutus võib pehme lae sisse varistada. Sealt võib leida piisonite ning hirvede kujutisi, abstraktseid joonistusi ja 8 enam-vähem valmis joonistust mammutitest. Suures koopas (kuhu ka meid lasti), on aga 20 mammutit, karud, härjad, hobused, ninasarvikud, piison, kaljukits, lind, lõvi ning kaheksa käe kujutist. Lisaks veel suur hulk sümboleid, mille tähendust ei teata. Kusjuures üks kämbla kujutis, mida meile näidati, pidi olevat lapse oma ning kõik need kujutised olid negatiivid (see tähendab, et värviollust oli suhu võetud, käsi seinale pandud ning siis värvi käe peale puhutud). Väga vinge oli lähedalt (mitte küll väga lähedalt) uurida teoseid, mille lõid inimesed peaaegu 30 milleeniumit tagasi. Mis nad siis mõtlesid? Miks nad neid pilte siia joonistasid? Mis elu siis elati? Milline see maailm siis oli?

Lisaks nendele joonistustele olid ka koopad ise vägevad - stalaktiidid, stalagmiidid, sambad, koobasjärved ja kõik muu mis mäe sisemustega seondub. Igatahes väärt koht, mida külastada.

Sellega oli meil päeva „ametlik programm“ ka lõppenud. Kuna päev ise veel kestis, siis otsustasime taaskord maakonnas niisama ringi sõita. See väga meeliülendav kogemus ja kaunid vaated Beaune’i lähedalt tekitasid küsimuse, et kas ka

Burgundia põhjaosa maastikud

siinkandis võiks ka midagi sarnast kogeda. Selgus, et võib küll.

Peagi olime väga järskude nõlvadega viinamägede vahel, Chablis küla külje all. Need olid tõelised postkaardiväärilised vaated! Maastik oli äärmiselt künklik ning nii kaugele kui silm ulatus, olid mäeküljed kõik viina- puudega ära triibutatud. Kui silm ulatus tegelikult päris kaugele, siis käsi pidi vähem pingutama. Siinkohal tuleb üles tunnistada kuritegelikule teele asumine ning lisaks mälukaardil olevatele piltidele, naasin viinapuude

Viinamäed

vahelt auto juurde koos väikese viinamarja- kobaraga. „Raksus käimise“ saagiks olid tillukesed valged viinamarjad, mis sõna otseses mõttes olid mahlast lõhkemas. Ja oi nad olid magusad! Nagu mesi! Nagu väga magus mesi! See oli isegi veidi üllatav, sest tavaliselt on veiniviinamarjad üsna hapud. Igatahes sai see kriminaalsel teel hangitud hõlptulu kiirelt omastatud ning etteruttavalt võin öelda, et rohkem me reisi jooksul halvale teele ei sattunud ning selle asja eest pole siiani veel ka kinni pandud.

Chardonnay

Aga Chablis (eesti keeles siis kas „Šablii“ või „Tšaablis“, sõltuvalt prantsuse keele oskusest) on Burgundia kõike põhjapoolseim veiniregioon. Praktiliselt kõik viinamäed, mis mainitud külakest ümbritsevad, koosnevad Chardonnay sorti viinapuudest. Paljudele see sort väga ei istu, kuid Chablis Chardonnay on väidetavalt happelisem ja maitsekam ning vähem puuviljasem kui soojemate piirkondade Chardonnay veinid. Ei oska ise seda kuidagi kommenteerida, sest valge vein üldiselt ei kuulu minu lemmikute hulka ning seetõttu ka

Chablis

ekspert- hinnanguid anda ei saa. Küll on aga faktiks see, et tegemist on üle maailma tuntud veinipiirkonnaga.

Ala suurus on ligikaudu 300km2 ning see on omakorda jagatud regioonideks - Grand Cru nime kandvad viinamäed on kvaliteedi mõttes absoluutne tipp ning need asuvad Chablis külakesest veidi põhja pool ning paiknevad edelasuunda ulatuvatel mäekülgedel. Mida kaugemale sellest piirkonnast, seda madalamalt veine hinnatakse (ei, need ei ole oluliselt halvemad veinid - lihtsalt nad ei ole parimad). Ning seda parim-halvem skaalat ei ole võetud laest, kõik sõltub klimaatilistest ja geoloogilistest tingimustest. Eelmainitud edelasuunaga mäeküljed saavad optimaalselt päikest (ja ka tuult) ning vähem oluline pole ka pinnas - Grand

Sarnane kobar sai ka meie omaks

Cru viinamäed kasvavad pinnasel, mis on segu savist, lubjakivist ja väikestest austrikodade fossiilidest (see piirkond oli kunagi merepõhi). Väga peen teadus! Väidetavalt on maitseomaduste erinevused ilmsed, mine sa võta nüüd kinni…

Chablis tuntusele pani ilmselt aluse siiski selle piirkonna asukoht. Jõge pidi minnes on Pariis väga lähedal ning tänu sellele omati pealinna veiniturul praktiliselt monopoolset seisundit. 17. sajandil, kui inglased enda jaoks veini avastasid, aga toimus veel järjekordne hüpe. Tagasilöök tuli alles 19.-l sajandil, mil raudtee areng tegi kättesaadavaks odavamad veinid Lõuna-Prantsusmaalt ja samal ajal laastasid Burgundia viinamägesid ka haigused. Väga suur hulk

Maalilised maastikud

veini- tööstureid tõstis siis käed üles ja ütles, et nemad enam ei jaksa. Suurem tootmine taastus tegelikult alles ligikaudu 50-60 aastat tagasi.

Hiljem veinide kohta lugedes selgus ka tõde selles osas, et miks osati endiselt korjatakse käsitsi. Kõrgeima sordi veinide puhul on oluline, et töötlemisse jõudev viinamari oleks võimalikult terve ning ühtlase kvaliteediga. See tähendab, et inimkorjajad praagivad välja liiga toored kobarad ning viskavad minema mädanenud kobarad. Masin nii peent tööd teha ei oska, mistõttu võib üsna kindlalt väita, et nendelt põldudelt, mida koristatakse masinaga, tuleb pigem selline tarbevein. Sealt, kus aga on nobenäpud puude vahel, võib oodata „ülemise riiuli“ märjukest.

Seal Grand ja Premier Crude vahel sõites, jõudsime lõpuks ühe kõrgema künka tippu, kuhu oli tehtud istumiskoht, kust avanes panoraamvaade Chablis külale ja ümberkaudsetele põldudele. See tundus olevat paslik koht veidi jalga puhata ja silmi kulutada. Mnjaa, kaunidust oli kapaga:

Chablist võtsime uuesti suuna kodu poole, täpsemalt Montbardi linnale. Veidi enne selle sulgemist hüppasime veel ka supermarketist läbi, sest soovisime õhtuks mingit närimist võtta. Korvi sattus juustu, vorsti, mingit kammkarbi möksi ja üks põneva väljanägemisega küpsetis. Kõike seda nautisime aga oma ööbimiskoha vaikuses. Päike hakkas loojuma, mõnus väsimus oli peal. Suur rõõm, et saame siinkandis veel ühe terve päeva olla ning veidi kahju, et saame siinkandis ainult ühe päeva veel olla. Näis, mis siis homme saab.