Ai-tinn-tinn-tinn-tiritinn.
8.45. Hommik. Äratus. Asjad kiirelt autosse ja ruttu-ruttu kõrvalasuvasse
„Carrefouri“ supermarketisse. Viimasest korralikust toidukorrast oli juba liiga
palju aega möödas, mistõttu röökis kõht juba ahastavalt, et andke midagigigigiii
ning oli juba loobunud arutlemast, et mis põhjusel teda sedamoodi karistatakse.
Midagi
meeldejäävat ja kirjutamisväärset söögipoolist me sealt ilmselt ei saanud, kuid
kuna reisipäevik enam tühja kõhtu ei maini, siis järelikult tühjade kätega
poest ka ära ei tulnud. Tühjade kätega kohe päris kindlasti mitte, sest ühte
asja reisipäevik siiski märgib selle supermarketi osas - seal müüdi isegi õlut!
Ilmselt on kodumaal vähe seltskondi, kus suudad inimesi rabada sellise
sentsatsiooniga - välismaal müüakse poes õlut! - kuid Prantsusmaal võib
õllesõber kodulähedasest poest tihti tühjade kätega tagasi tulla. Kui veini
ikka müüakse, siis õllega on lood keerulisemad.
Seekord
aga siis näkkas - kummalisel kombel olid mõlemad õllevalikud seotud kaudselt
religiooniga. Esiteks kurjakuulutava nimega „Bière Du Démon“ („Kurivaimu kesvamärg“) ning Thomas Becketi
nimeline (kunagine Canterbury peapiiskop, kes maha löödi) kolmpakk.
See
viimane oli lausa Burgundia oma käsitööõlu, mille kohta ma oma hääle sõbrale /
õllegurmaanile koju ka paar rida kirjutasin. „Blanche de Bourgogne“, „Brune de
Bourgogne“ ja „Ambrée de Bourgogne“ - kodukandi murrakus siis Burgundia valge,
pruun ja merevaigu karva õlu. Täitsa korralikud kloostriõlled, millel “miskeid
haisvaid juustusid või värke võiks kõrval olla“ kui nüüd eksperti tsiteerida.
Ah, et mis ma mingist õllest niipalju kirjutan? Õlu on ju õlu. Aga vot ei ole
päris nii. Kui sa poeriiulilt ainult Saku Originaali või A le Coq Premiumi üles
leiad, siis võib öelda, et sa päris õlut polegi veel proovinud. See, mismoodi
eelmainitud joogid valmivad ja mismoodi valmib õlu - need protsessid väga palju
ei kattu. Isegi sisendid on suuresti erinevad.
Igatahes
soovitan vahest prooviks võtta ka mõni käsitööõlle (no need on need väikesed ja
hirmkallid pudelid). Võib juhtuda, et esimese proovimise peale mõtled, et mis
kuradi solk see nüüd on (ja nii kallis ka veel)?!?? Võib ka juhtuda, et mõtled
hoopis, et ohoo - õllel võivad ka maitsenüansid olla. Käsitööõlled pole
joogiõlled pärast sauna või rasket tööpäeva tarbimiseks. Nende jaoks tuleb aega
võtta ning maitsemeeltega kuulata, et mida jook sulle pajatab. Mõni õlu on
kurja jutuga ja virutab oma argumentide toestamiseks ka sulle kuvaldaga makku,
mõni on aga nagu leebe läänetuul… Ok, nüüd läks veidi lappama. Igatahes -
ostsin poest õlut :)
Järgmised
3,5 tundi olid üsna sündmustevaesed, sest suuresti veetsime selle kiirteel ja
kiirusel 130 km/h. Ehk siis ligikaudu kella kahe paiku päeval jõudsime
Burgundia veinipealinna Beaune’i (hääldub: Bonni). Kuna meil oli oma auto ning
plaanisime peatuda siinkandis 2-3 ööd, siis otsustasime endale öömaja võtta mõnest
linna ümbritsevast külast. No näiteks mõni kodumajutus väikeses villas kusagil
viinapuude väljade kõrval kõlas meil peades väga hästi. Ning tegelikult sellist
lahendust ka internetiavarustes soovitatakse.
Külakesi
jääb sellest väikelinnast igasse suunda, meie liikusime lõuna poole, kuna see
pidi olema veel eriti kaunis kant. Oli küll! Õnneks paistis ka igal pool
kodumajutusi olevat, sest „Gîtes de France“ silte oli päris mitmes kohas.
Valisime ühe armsa majakese välja (polnud küll viinamarjapõllu servas, aga
siiski väga kaunis elamine) ning lasime uksekella. Selle peal väljutus uksest
üks abivalmi ja rõõmsa näoga naisterahvas, kes kohe ka entusiastlikult hüüatas:
„Ponnnžuuur!!“. Saades teada, et me sooviks nüüd sisse kolida mõneks päevaks ja
et meil broneeringut pole, tuli talle momentaalselt selline hädalise nägu pähe.
„Oi,
meil küll kohti pakkuda pole - nädalavahetus ju algas. Kus te siis niiviisi,
ilma broneeringuta…?“
See
hädalise nägu näis nakkav olevat, sest tundsin, kuidas mainit’ grimass ka mu
näo peale valgus. Einoh, nädalavahetus küll, aga see pole ju ometigi
rannapiirkond, kuhu linnasaksad tööpäevade vahelist aega surnuks lööma
sõidavad…
Pool
sellest väitest oli tõsi - merd siin tõesti polnud. Selle asemel olid needsamad
viinamarjapõllud, mille äärde me oma kujutelmas öömaja pidime saama. See
idülliline kujutelm aga polnud kahjuks väga originaalne, mistõttu arvestades
väga kaunist ilma ja saagikoristuse kõrghooaega, valgus sellel nädalal
Burgundiasse (ja eriti Beaune’i ümbrusesse) tegelikult väga suur hulk rahvast,
kes kõik vajasid öömaja. Targemad nendest olid omale voodid ammu ära
broneerinud, mitte nii targad seisid aga nõutu näoga võõras hoovis ja ajasid
majaperenaisega juttu. Aga nagu ma mainisin - tädi oli äärmiselt abivalmis. Ta
pakkus kohe välja, et helistab paarile tuttavale kodumajutajale, et me ei peaks
siin kõiki ükshaaval läbi sõitma. Nagu me selleks ajaks juba kartsime, tulid
vastused kõik ühesugused - hullud peast, ilma reserveeringuta nädalavahetusel
Burgundias!!
Saime
talt ka veel ühe ühe teise küla katusealuse pakkuja numbri, kuid ka temagi
vabandas ette ja taha, aga pakkuda polnud midagi. Ega’s midagi, halb aimdus
hinges, sõitsime Beaunest üha rohkem eemale ja muudkui kammisime küla
kodumajutusi (ja ka hotelle) läbi. Ühes hotellis isegi korraks näkkas -
tänaseks oli vaba tuba olemas, kuid homseks mitte.
Kaaludes plusse ja
miinuseid, me siiski sellest loobusime. Laupäeva õhtul uuesti sama tralli läbi
teha ei tahtnud ning vähemalt kaks ööd soovisime siinkandis kindlasti olla.
Seega lasime aga edasi. Tulemused: ei, ei, 1 öö, ei, 1 öö, ei. Tervelt 2 tundi
läks selle nahka ära ning lõpuks olime linnas tagasi ja keerasime hotelli Ibis
Beaune La Ferme Aux Vins parklasse.
![]() |
Hotell Ibis Beaunes |
Hotelli
vastuvõtuteenindaja rõõmustas meid uudisega, et neil on tõesti pakkuda vaba
tuba. Ning nii tänaseks ööks kui ka järgmiseks. Raha soovis ta saada 95€ per
pime aeg ning selle hinna sisse hommikusöök ei mahtunud. Lõputuna näiv otsimine
oli teinud oma töö ning nii olime selle pakkumisega nõus. Kuigi maksime rohkem,
kui oli plaanis (kodumajutuse hinnad olid 50-70€/öö) ning saime vastu äärmiselt
igava (kuigi puhta ja korraliku) ketihotelli toa Beaune’i äärelinnas.
![]() |
Kordeljeeride torn |
Suureks
üllatuseks oli vanalinn praktiliselt inimtühi. Ok, päris kahekesi me ka seal ei
olnud, kuid miski ei reetnud seda, et ümbruskonna majutusasutustel praegu
kuldaeg oleks. No selline teisipäeva-varahommik-Tallinna-vanalinnas-tüüpi
olukord. Mõni tänav oli puhtalt meie päralt, mõnel tänaval oli veel paar
inimest ja
väljakutel pidi rahva kokkulugemiseks appi võtma lausa teise käe.
Aga see on ju suurepärane! Ei pidanudki küünarnukkidega vehkides
turismigruppidest läbi tungima, sai rahulikult vaadata, et mis linn see siis
on.
![]() |
Burgundia kirevad katused |
Kaunis
linn on Beaune! Kohe jäid muidugi silma Burgundia kirevad katused ja Hôtel-Dieu
ehk keskaegne vaestehaigla. Ning linnamüürid. Ning mõnusad väikesed
nurgatagused.
![]() |
Mõnus vanalinn |
![]() |
Palkide torn - La tour des Billes |
Seal
sihitult kolades leidsime end lõpuks Notre-Dame’i nime kandva basiilika eest.
Selle gooti-romaani stiilis kiriku läheduses ei olnud mitte ainsamatki
hingelist. Käisime piilusime värava vahelt
kirikuaeda ning läksime logistasime peaust.
Tsipa üllatav oli see, et uks avanes. Heh, kas see oligi nüüd lahti või
lõhkusime iidse ukse oma logistamisega ära? Õnneks see esimene variant, sest
pimedast katedraali eeskojast vaatasid meile vastu kaks paari inimsilmi, mis
kuulusid turistidele, kes olid just lahkumas.
![]() |
Notre-Dame de Beaune |
![]() |
Kirikuaed |
![]() |
Restoran "Tuvipidaja maja" |
![]() |
Turuhoone ja -plats |
![]() |
Magusapoe vaateaken |
Restoran,
mille välja valisime, läks küll nimetuse „brasserie“
alla, kuid prassimiseks siiski ei läinud. Põhitähelepanu oli toitudel,
täpsemalt kohalikel toitudel. Üks meist võttis Andouilette’i Dijoni
sinepikastmes ning teine Burgundiapärase veiseliha. Tegelikult poolitasime
road, sest mõlemad paistsid olevat väga isuäratavad ning mõlemat oli soov
proovida.
![]() |
Andouilette Dijoni sinepikastmes |
![]() |
Burgundiapärane veiseliha |
Sellest
vorstist on ka erinevaid vorme, oleneb millisesse sooleosasse on sisu topitud
ja palju on seal „salajasi“ koostisosi. Gurmaanide seas on kõige kõrgema taseme
vorst selline, mille kohta üks kunagine prantsuse poliitik ütles nii:
„Poliitika on nagu tõeline andouilette - see peab haisema sita järgi, kuid
mitte liiga palju“. Väljaspool Prantsusmaad seda rooga reeglina ei leia ning ka
siin on vorst populaarne eelkõige Burgundias ja Prantsusmaa keskosas.
![]() |
Beaune |
Kõht
täis, jalutasime veel veidi ringi, kuid lõpuks hakkasid jalad väsimusmärke
väljastama, mistõttu varjusime hotelli ära. Õhtu veetsime päevikut kirjutades,
õllesid (millest ennist väga pikalt kirjutasin) maitstes, telekas ja internetis
pakutavaga tutvudes. Kuigi me ülemäära palju tänasel päeval ette ei võtnud,
siis pikk sõit ja ootamatult ajamahukaks kujunenud öömaja otsimine olid oma töö
teinud, mistõttu kella 10 paiku lasime juba tuled surnuks. Homme siis ootas ees
juba tõsisem tutvumine sellega, et mida Burgundial pakkuda on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar