Täna
ärkasime üle pika aja taas kella peale, sest soov oli avamise ajaks (kell 10)
olla Fontenay kloostri ukse taga. Mingi tundmatu autori kurbmäng hakkas
telefonist kõlama 8.45 ning see oli piisav motivaator ärkamistoimingu
sooritamiseks. Veidi peale üheksat olime juba hommikusöögilauas oma saialaksu
nõutamas ning omanik Guy oli valmis seda meile kohe ka pakkuma. Kohv, tee,
soojad baguetted, või, moos ja
apelsinimahl. Täismäng.
Kell
9.42 istusime autosse ning asutasime end minekule. Kellaaeg on minuti pealt
teada seetõttu, et täpselt 9.42 lendasid majast mööda hävituslennukid (ilmselt
Miraged). Samal ajal lendasid mööda nad ka eile ning etteruttavalt võib öelda,
et kõrvulukustavat mürinat saime sel kellaajal kuulda ka homme. Ei teagi, et milles
see kühvel nüüd oli, et nad nii minutipealt igal päeval mööda lendasid.
Loodetavasti ei avaldanud ma nüüd suuri NATO saladusi meie liitlaste õhujõudude
liikumisi kommenteerides.
Kaheksateistkümmend
minutit oli aga piisav aeg, et jõuda vähem kui 10 kilomeetri kaugusel asuva
(endise) munkadekodu parklasse. Päris esimesed me seal siiski ei olnud, kuid
õnneks ei olnud kohale jõudnud ka tuuribussid. Piletite eest küsiti 10€ ning
selles osas läbi rääkida ei õnnestunud (täpsemalt öeldes isegi ei proovinud).
Värvilised paberitükid rõõmsalt näpus, üritasime kohe kloostri territooriumile
tungida, kuid ka see ei õnnestunud. Teekonna takistas ukseavale ette tõmmatud
köis ja selle kõrval seisev kurja näoga härrasmees. Ok, võib-olla polnud väga
kuri nägu, kuid ma usun, et ta oleks selle ette mananud küll, kui oleksime
köiest üle hüpanud.
Õnneks
väga kaua ei pidanud kannatama, sest avamiseni oli aega loetud minutid. Kui
need ära loeti ja niipea kui köis langes, olime esimesed külalised tollel
päeval, kes jala pühasse paika maha said. Seda edu hoidsime sisuliselt kuni
väljumiseni, mistõttu enamus hoonetest olid meie sinnajõudmisel täiesti tühjad,
meie päralt. Tasus planeerida oma tulekut.
Piletiostuga
anti meile kaasa ka paiga kaart ning iga hoone juures olid väljas selgitavad infotahvlid.
![]() |
Fontenay peakompleks |
![]() |
Kloostri kirik |
![]() |
Varjumängud kirikus |
![]() |
Altariosa |
Fontenay
klooster loodi aastal 1118 Citeaux tütarkloostrina. Selles mõttes on ikka
uskumatu, et kuipalju ja kui hästi see kompleks säilinud on. Ilmselt mängib
siin olulist rolli ka seesama munkade töökus - kui oli kloostri juures midagi
vaja parandada, siis ei oodatud paremaid aegu vaid töö tehti kohe ära.
![]() |
Munkade magamisruum |
![]() |
Aknadetailid |
![]() |
Kunagised munkade tööruumid |
![]() |
Vinged võlvkaared ja sammaskäigud |
![]() |
Sepikoja ahi... |
Kõige
müstilisemad olidki see kirikuosa (tänu valgusmängule) ning kinnine sisehoov
ja selle ümber asetsenud munkade elu- ja tööruumid. Pane paar keskelt kiilaneva
pea ja mustas ürbis vanameest ka sinna vaikselt kõndima ning oledki justkui
keskajas.
Väga ehedalt oli taastatud, vähemalt meiesuguste pilgule.
![]() |
...ja alasi |
Kategooriasse
„Huvitav“ aga läks sepikoda, kus mungad muide kasutasid ümberkaudsetes
maagikaevandustest leitud rauda. Tänu
vesirattale oli suurele alasile lööv
haamer automaatne (vesi ajas ratast ringi, ratas oli ühendatud lattsüsteemiga
ning lattsüsteemi otsas oli suur haamer, mis tegi iga natukese aja tagant suure
kolksu). Mungad olid siin kunagi väga kõvad sepad olnud ja teenisid selle tööga
kloostrile korralikku raha. Kuigi Fontenayl olid olemas nii omad põllud, metsad
kui ka veekogud, siis mingite asjade ostmiseks oli ka raha vaja.
![]() |
Automaatika mootor ehk vesiratas |
Praegusel
ajal (võimalik, et ka minevikus) oli kloostri territooriumil pandud väga palju
rõhku iluaiandusele. Kõik vabad muruplatsid olid justkui kääridega pügatud ning
nii ühel kui teisel pool hooneid, paiknesid teede ja peenardega
jalutuskohad.
Ühte oli ehitatud isegi väikese basseiniga tehiskaskaad. Põhimõtteliselt võib
Fontenayd külastada ka siis kui puudub igasugune huvi ajaloo vastu. See
klooster on koht, kus on
mõnus ka lihtsalt niisama ringi jalutada või aega
viita. Ajaloolised nüansid on puhas boonus.
![]() |
Väike aianurgake |
![]() |
Uuema aja hoone - abti maja |
Päeva
ülejäänud osas oli meil aga vabakava. Piirkond, kuhu nüüd sõitsime, kandis nime
Morvani rahvuspark, kuid midagi täpsemalt meil välja otsitud polnud. Ok, öömaja
peremees oli andnud küll soovitusi, kuhu kindlasti peaks minema, kuid peamiseks
abimeheks sai meil siiski paberkandjal olev Burgundia maakonna
kaart. Nii
panime mingid pidepunktid paika ja siis lasime GPS-l end juhatada. Lubasime
riistapuul kasutada ka kõige väiksemaid teid, mis tegi sõidu küll ajaliselt
pikemaks (sest kohati tuli sõita kitsaid ja käänulisi mägiteid), kuid sedavõrd
oli see ka huvitav.
Nägime nii metsikuid alasid kui tänapäeva Lääne-Euroopas
üldse näha võib - ehk siis vahepeal oli külade ja põldude vahel ka veidi metsa.
![]() |
Vanglaosa ja raamatukogu |
![]() |
Kloostri suur tagaaed |
Morvani
rahvuspark loodi praktiliselt samal ajal kui meie Lahemaa kaitseala (1971),
kuid on sellest veidi üle kahe korra suurem. Siinsed metsad, künkad, sood-rabad
ja ohtrad järved teevad Morvanist väga maalilise ning erilise paiga. Kui
Burgundias domineerib peamiselt lubjakivi, siis siin piirkonnas valitseb graniit.
Väidetavalt on rahvuspark paradiis ka erinevatele lindudele ja loomadele, kes
peituvad mainitud veekogude kallastel asuvates roostikes või tamme- ja
pöögimetsades.
Lääne-Euroopale
kohaselt on aga kõik vähegi metsikumad piirkonnad risti-rästi erinevaid matka-
ja seiklusradasid täis ehitatud, kuhu võid siis minna nii isepäi kui ka
giidiga. Loomulikult on igas lombis ja kraavis võimalik sõita ka kanuu või
kajakiga ning kaljusemates paikades saad kindlasti testida oma mägironimise
oskust. Eestlase jaoks selline keskmine Lõuna-Eesti külamaastik (küll veidi
künklikum ja kaljusem), kuid prantslase jaoks arvatavasti absoluutne ürgloodus.
Tegelikult ei ole üleolevaks suhtumiseks mingit põhjust - niipea kui pargi
territooriumile jõudsime, hakati kohe näitama väga kauneid vaateid. Olgu need
metsad või inimese poolt istutatud, kuid ilus oli sellegipoolest. Ning võrreldes
eelmiste päevadega oli asustust ikka kõvasti vähem ning tänu tööpäevale saalis
nendel väikestel teedel ka suhteliselt vähe autosid. Ehk siis Morvan oli mede
päralt!
Esimese
pikema peatuse tegime Saint-Brissoni lähedal asuvas maison du parcis ehk siis rahvuspargi külastuskeskuses. Kuna juba
mõnda aega oli mõtetes mõlkunud lõunasöök, kuid need külakesed, kust läbi
sõitsime, antud probleemile lahendust ei olnud pakkunud, siis olime väga
rõõmsad kui nägime autot ära parkides külastuskeskuse juures suurt silti „Le Bistrot du
Parc“. No kui
bistroo, siis bistroo, peaasi, et süüa antakse. Paar inimest oli veel samade
mõtetega selle söögikoha üles otsinud, kuid laias plaanis võis aimata, et täna
see asutus väga võimast käivet ei teinud.
Lahkusime
sealt 20€ vaesemana ning koos juurviljadega hautatud loomaliha võrra rikkamana.
Vahetus oli aus ja vabatahtlik, kuid suurt vaimustust see söögikord ei
pakkunud. Saime vajalikud (ja võib-olla ka mõned ebavajalikud) toitained kätte
ja läksime eluga edasi. Elu viis meid aga ühele väikesele matkarajakesele (või
täpsemalt öeldes õpperajale), mis algas sealtsamast keskuse juurest ning
lookles läbi metsa, piki järvekallast.
Igal
pool olid üleval erinevad infotahvlid, mis reklaamisid linde, loomi ja taimi,
mida hea õnne korral siin näha võib. Taimede osas jäime isegi napilt uskuma,
aga muu elus loodus oli küll kusagil peidus ja pidas ilmselt peenikest naeru,
et kuidas kaks lolli neid puude vahelt või siis järvelt leida üritavad.
Oli
muidugi ka variant, et need ilusad linnu- ja loomapiltidega plakatid olid tehtud
sama reklaamiagentuuri poolt, kes toodavad telesse klippe, kus valgetes
kitlites viisakad härrad ja prouad räägivad poola keeles kuidas üks või teine
toode on Šveitsi sõltumatutes laboratooriumites testitud. Ehk siis selleks, et
inimesed siia restosse sööma tuleksid, tehti ligikaudu paarikilomeetrine rada,
riputati üles tahvlid linnupiltidega, mis näisid Euroopa lindudena ning keda
teoorias võib kord aastas isegi Prantsusmaal näha. Rahvas käib raja läbi, ei
näe isegi rasvatihast, mõtleb et ju ei vedand ja läheb uputab mure lähedalasuva
bistroo söögi- ja joogikaarti. Bisnesplann missugune!
Ok,
kindlasti see päris nii ei olnud, kuid see ei muuda asjaolu, et me tõesti ei
näinud isegi mitte rasvatihast. Saime lihtsalt tunnikese värskes õhus jalutada,
mida tegelikult ei olegi nii vähe. Lohutusauhinnana sai vaadata külastuskeskuse
kõrval asuvas suures aedikus olevaid hirvi ja tarvaid. Või piisoneid. Täpselt
ei suutnud liiki määrata, kuid sellised tangisuurused sarvedega mürakad olid,
kellega ei tahaks pimedal tänaval kokku sattuda. Valgel tänaval ka ei taha.
Neil oli juba selline nägu, et kõik (päike, vihm, tuul, õhk, maapind, sinine
taevas jne) tekitab neile stressi ja seda maandatakse endast väiksematele
olenditele pea ees otsa joostes.
Edasi
sõitsime mööda käänulisi teid Lac des Settonsi järve poole, see oli see paik,
mida meie külalistemaja omanik Guy soovitas kindlasti väisata. Mida lähemale
järvele jõudsime, seda rohkem saime aru, et tegemist on tõelise
puhkepiirkonnaga. Külalistemajad, hotellid, restoranid, suvilad - neid oli seal
lademetes. Kesksuvel on siin ilmselt päris korralikud rahvamassid liikvel,
kuid… enam polnud kesksuvi. Oli hoopis septembri keskpaik, mis tähendab, et
enamus mainitud kohtadest olid inimtühjad. Mõningaid hiliseid suvitajaid veel
leidus, kuid neid oli tõesti ainult üksikuid.
Valisime
oma peatuskohaks ühe mõnusa liivarannaga paiga ning juba sealse parkla kohtade
arv viitas sellele, et mõned nädalad tagasi käis rannas ilmselt paras
trügimine. Võib-olla ei peagi nii pikalt ajas tagasi vaatama, sest ametlik
hooaja lõpp oli olnud alles üleeile. Sellele viitasid mitmete asutuste uksel
olevad sildid, mis teatasid, et nad on alates 15. september suletud ja kohtume kevadel!
![]() |
Lac des Settons |
Edasi
viis me tee Petit Lac nimelise järve poole, kus pidi olema lindude vaatlemiseks
sobiv varje. No tuleb ju vahepeal oma looduspildistamise kirge kuidagi
rahuldada, muidu juhtub kes-teab-mis.
![]() |
Piilpart |
![]() |
Saarmas kontravalguses |
Kuna
päikeseketas lendles hooga horisondi poole, siis oli ka meil aeg autonina
uuesti öömaja suunas keerata. Tagasisõiduks valisime taas tillukesed teekesed,
mis kohati olid umbes-täpselt auto laiused. Nägime seda prantsuse külaelu ikka
iga kandi pealt, kuigi tuleb tõdeda, et silma jäid rohkem (juba eelpool
mainitud) Charolais lehmad kui rasket põllutööd rabavad talumehed. Ja kui nüüd
veel päris lõpuni aus olla, siis kaunis
Burgundia kupliline maastik sai veel
kõige rohkem tähelepanu (mina muidugi vaatasin vahepeal teed kah, kui meelde
tuli).
![]() |
Burgundia heinamaade graatsia |
Kuna mul
oli läinud meelest küsida, et kas toa eest kaardiga maksta saab, siis sõitsime
esimese hooga lähimasse suuremasse keskusesse ehk Montbardi. Sealt ehk saab ka
õhtuks midagi hamba alla. Kui rahaautomaadi leidis mängleva kergusega, siis
söögikohaga ei sujunud kohe üldse mitte. Esimene koht, milleni GPS meid suunas
(sest niisama linnas sõites ei jäänud midagi silma) oli suletud. Ja välimuse
järgi otsustades oli
seda olnud juba kogu minu täiskasvanupõlve aja. Järgmine
koht oli sealsamas nurga taga - see oli avatud, kuid tolle põlgasime ise ära.
Söögikoha ees
istusid ja lällasid puhastverd külajoodikud, kes kindlasti
oleksid äärmiselt huvitatud meiega vestlemisest (seda oli juba tunda nende
pilkudest kui restoranist möödusime), kuid meie soovisime siiski rõhuda veidi privaatsemale
dineele.
![]() |
(Le) muuuuuu! |
Järgmine
koht oli konkreetne urgas. Mõne teise sõna kasutamine oleks selgelt ülekohtune
nii sõna kui ka söögikoha suhtes. Kui sa oled aastatepikkuse kogemusega süstiv
narkomaan, siis on see ilmselt sinu kodusöökla, aga meie jällegi pirtsutasime.
Paar
kohta oli veel kinni ning põhimõtteliselt sellega ka Montbardi kesklinna
söögikohtade valik piirdus. Vähemalt meie ei leidnud rohkemat. Selles mõttes
oli see kummaline, sest just paar päeva tagasi olime saanud väga hea
söögielamuse linnast mõne kilomeetri kaugusel asuva külakese keskusest.
Korralik restoran, hea toit. Miks siis siin midagi samaväärset pole?
Ega’s
midagi - võtsime auto ja läksime kontrollima kohta, mida varem nägime, kuid ära
põlgasime. Selleks oli linna raudteejaama vastas olev hotell-restoran „Le Marmagne“. Iseenesest selline vana
kooli jaamarestorani hõngu eviv asutus (heas mõttes), kuid positiivse esmamulje
lõhkus kiirelt äärmiselt lohakas ja üleolev teenindus. No kelneriks oli too
õhtu selline endast väga heal arvamusel, üle keskea meesterahvas. Teate ju küll
- juustes želeed rohkem kui karvu, pidev pingutatud naeratus huulil,
familiaarne suhtumine klientidesse, üle terve restorani teise teenindaja (või
köögiga) suhtlemine. Menüüd lennutati meile lauda nii möödaminnes, ilma otsa
vaatamata, sest samal ajal üritas ta mingit kildu rebida oma sööki lõpetava
prantsuse paariga. Need naeratasid kohtlaselt ja ilmselt lootsid, et mingit
jätkunalja ei tule. Aga ei olnud nende päev…
Imekombel
saime isegi söögid tellitud, kuigi selleks pidime ikka natuke vaeva nägema
(tegemist ei olnud suure ruumiga!). Vahepeal mõtlesin, et laseks sõrmenipsu ja
hüüaks „garsoooon“. See teatavasti ei ole enam väga viisakas tänapäevastes oludes,
kuid too tüüp oli sellise kohtlemise kenasti välja teeninud.
Esimene
käik oli meil pošeeritud munad, inimkeeli siis ilma kooreta keedetud kanamunad.
Ohoo, päris maitsev. Mutta kukkunud arvamus „Le Marmagnest“ hakkas näitama
väikeseid elumärke. Pearoaks oli mul Andouilette
(jämedakoeline lihavorst, vaata ka 13. septembri õhtusöögi kirjeldust) ning
naisel Faux-filet (ehk siis eluka
seljafilee). Selle söögikorra lõpus oli arvamus „Le Marmagnest“ mudast püsti
tõusnud ja kloppis riideid puhtaks - toit oli väga maitsev. Ehk siis kui kelner
oma edevusest lõhki juhtub minema ja seetõttu ollakse sunnitud uus teenindaja
palkama, võiks antud restorani isegi uuesti minna.
Uksest
välja astudes laksas pimedus täiest jõust vastu vahtimist. Kust see nüüd tuli?
Alles oli ju valge. See oli ka vihje, et on aeg ööbimiskohta ära minna.
Möödaminnes hüppasime veel korra ka supermarketist läbi, sest magustoidud olid
mingil põhjusel otsa saanud. Peagi nägin end riz au lait’d (kirjeldamatult maitsev riisipuding), crème brûléed ja veel mingeid magustoite
korvi ladumas ja hetk hiljem nende eest ka maksmas. Ju siis nii pidi olema.
Läbi
täispimeda öö sõitsime siis lõpuks kodu poole. See oli olnud meie viimane päev
ja õhtu Burgundias. Homne päev tõotas tulla 180 kraadi teistsugune, aga sellest
juba homme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar