17.09 - Troyes

Juba tuttavaks saanud tundmatu autori kurb-energiline tirilill tuli täna esmaettekandele kell 9.00. Huvitav oleks lausa teada, et kas see lugu ongi kirjutatud telefonihelinaks? No et Juhan Bastion Babahhi „Sonaat number 3“ C-Duuris tšellole ja Sony nutitelefonile? Võib-olla kunagi uurin järgi, täna aga polnud see päev.

Täna oli hoopis see päev, kus me pidime koduseks saanud maakohas oma kodinad kokku pakkima ning võtma suuna suurlinnade poole. Kolm ööd olid läinud märkamatult.

Hommikusöögiks ol….mürrrrrvhuuuuuuumürrrrrr… (kell oli 9.42, Mirage möödus)… et siis hommikusöögiks oli taaskord saiandusparaad koos või, moosi ning kohviga. Pärast seda uuris Guy, et kas me plaanime siis täna ära minna, mille peale me kahjuks ei saanud peale „Uiiiuiii“ („Jah“ prantsuse keeles) midagi öelda. Oli tõesti vahva koht, kuid puhkus polnud kummist ning vaid loetud päevad olid alles. Selle peale tõi omanik käsitsi kirjutatud arve, kus oli tehtud hulga erinevaid tehteid ja kokku tuli summaks 148 eurot ja 10 senti. See kuidas 50€/öö muutub kolmega korrutades eelmainitud summaks, jäi mulle küll esmapilgul hoomamatuks, kuid protestima ei hakanud. Võib-olla neil siin arenenud maal on toimunud matas

Põllud-põllud-põllud

teatud muudatused, mis Eesti-sugusele arengumaale ei ole veel jõudnud. Ei hakanud ennast vabatahtlikult ka lolliks tegema ja kraapisin seega 150 eurost tagasiantud peenraha ilusti endale taskusse.

Sõit algas väikestel teedel, põldude vahel ning veidi aja pärast jätkus suurematel teedel, põldude vahel. Põllud-põllud-põllud, niikaugele kui silm ulatus. Enamasti olid need juba üles küntud, saagikoristamise aeg oli selleks aastaks läbi.

Mõned hetked pärast seda, kui ületasime Burgundia ja Champagne maakonna piiri, aga maastik muutus. Taas ilmusid esiplaanile viinamäed ning ka siin käis kõva koristus. Kes nüüd maakonna nimest aru ei saanud, siis olime jõudnud regiooni, kus tehakse väikese vimkaga veini. Vimkaks on siis süsihappegaas. Šampanja on regionaalse piirkonnaga seotud kaup, mis tähendab seda, et kõik teised veinitootjad (väljapool Champagne maakonda), kes kah veinile mulle sisse topivad, ei tooda mitte šampust, vaid vahuveini. Aga see selleks, ei olnud meil aega seekord šampanjatootmise võludesse ja valudesse süveneda ning samuti ei pidanud me ka üheski veinikeldris kinni, et midagi kaasa osta. Selleks polnud täna aega, meil oli siht silme ees. Sihi nimi oli Troyes (sünnipärane prantslane ütleb selle kohta millegipärast Truaaaa) linn.

On ehk seal taas mõni UNESCO maailmapärandi klooster? Iidne ja võimas katedraal? Hunnitult kaunis loss? Armu-või-ära tunnustega vanalinn? Täitsa võimalik, et need kõik asjad seal olemas olid. Aga nendest te täna ei kuule, sest meie plaan oli tolleks päevaks oluliselt praktilisem. Troyes’s asuvad nimelt Prantsusmaa ühed suurimad outlet-keskused. Maakeeli siis: suured poekogumid, kus müüakse odavalt eelmise hooaja kraami. Kuna Eesti rõivapoed on kuulsad sellepoolest,  et hinnad on kõrged, aga selle eest on valik väike, siis oligi soov käia paigas, kus olukord on vastupidine. Mõttes mõlkusid ka mingid konkreetsed asjad, mida osta, kuid eks elu pidi näitama, et kas ja mida täpselt meie maitsele ja suurusele pakutakse.

Keskpäeva paiku olime kohal. Esimeseks ostlusparadiisiks (või -põrguks, kui soovite) oli McArthurGleni nime kandev kompleks. Sealt võis leida üle 100 erineva kaupluse ning suur osa nendest olid disainerrõivaste poed. See oli küll väikeseks pettumuseks, kuid lasime end üllatada. Kui allahindlus on piisavalt suur, siis täib ehk ka Ralph Laureni ülikonda igapäevaseks trööpamiseks osta :).

Esmamulje oli selline, et mingeid imehindasid siit ikka ei leia. Allahindlused olid küll väga korralikud (50-60-70-80%), kuid seda olid reeglina ka alghinnad. Siiski-siiski siit-sealt midagi omandatud sai.

Ühes poes tuli müüjanna meiega rääkima ning loomulikult uuris ka seda, et mis kandi rahvas siis ka ollakse?

„Estonii!“

„Ahaa, uiiuii Estoniii. Ja mis teid siis siiakanti toob?“

„No see värk, et, puhkame või nii… Sai Pariisis oldud ja Burgundias ringi sõidetud ning nüüd Pariisi poole tagasi…“

„Ahnii, no väga tore, kuid kahju, et ilmadega niiviisi on…“

Mina vaatan välja, mõtlen nendele viimastele (tegelikult kõikidele) soojadele ja päikeselistele puhkuseilmadele ning püüan pingsalt välja mõelda, et mis nendega siis viga võiks olla. Kas on osooniauk Prantsusmaa kohale tekkinud? Kusagil on keemiatehas plahvatanud ning kogu Burgundia on mingit mürgist (kuid lõhnatut ja nähtamatut) auru täis? Ee… rohkemat isegi ei mõelnud välja. Et oma arusaamatut ilmet näolt pühkida ja (ilmselgelt liiga) pikaks veninud pausi katkestada, siis ääriveeri küsisin.

„Ahaa, jajaa, aga mis nende ilmadega siis on…? Meie jaoks on see selline korralik suveilm, hehehee.“

Tütarlapsele jäi see minu väike „nali“ täiesti mõistetamatuks.

„No meil pole mitu aastat nii jahedat septembrit olnud. Tavaliselt on meil sellel ajal ikka korralikud suveilmad.“

Vaikus. Vaatan taaskord välja, et ega mälu mind alt ei vea. Proovin taaskord hädiselt alustada…

„Mis mõttes jahedad, täiesti korralik Põhja-Euroopa suvi…“

„Aga no vähemalt ei ole sadanud,“ katkestati mind poole lause pealt.

Kuna saime aru, et teda ümber veenda (et no tõesti on ideaalsed ilmad olnud) pole võimalik, siis noogutasime ja jätkasime ostlemisteemadel. Külm september, 25 kraadi, no tõepoolest… Parafraseerides meie pikaaegset riigijuhti: „Kui see on külm september, siis ainult selles külmas septembris ma tahangi elada!“

Tegime kompleksile tiiru peale - naine sai endale mõned riideesemed, mina aga käekella. Kuna hiljuti oli olnud sünnipäev, kellapoes olid väga suured (75%) allahindlused ning ausalt öeldes oli juba villand sellest, et kella vaatamiseks tuleb kusagilt telefon välja urgitseda, siis läkski kell kaubaks. Härrasmehel peab ikka üks korralik uur olema! No päris uuri ei ostnud, kuid korraliku käekella küll.

Enne kui auto juurde tagasi tatsasime, tegime McDonaldsis kiire eine. Arvestades hilist kellaega (oli sügav pärastlõuna) ning meie asukohta linna ääres, oli kiirtoit lihtsama vastupanu teed minek. Ei viitsinud muid söögikohti otsima hakata, sest jalad olid sellest paari-kolmetunnisest ringitammumisest sama väsinud kui kõht oli tühi. Kui küllastunud transrasvade tase organismis taastatud, otsustasime, et käime siis veel ühes kaubakeskuses, kui me juba siinkandis oleme. Et paneme täna täiega, seni kuni kokku kukume.

Marques Avenue poed asuvad diametraalselt linna teises otsas ning diametraalselt erinev oli ka sealne külastajate hulk. Sisuliselt oli poed tühjad, vaid mõned üksikud kliendid kondasid peale meie ringi. Kaubakeskus oli küll suur, kuid raskesti „hallatav“ - mitu suurt poekompleksi, mis asusid üksteise lähedal, kuid mis polnud siiski omavahel ühendatud. Viimase kompleksi, viimases poes sattusime lõpuks kullasoonele. Tegemist oli „Tom Tailori“ nime kandma firmapoega, mis sisuliselt jagas oma kaupa nendele laiali, kes viitsisid midagi poest kaasa võtta. Päris tõsiselt kohe - ukse peal oli suur silt „Kõik kaup -60%“ või midagi sellist. Vaatasime, et tõepoolest päris hea hinnaga T-särgid. Siis aga selgus, et sellest hinnast läheb veel 60% maha. Ehk siis müüdi korraliku allahindlusega särke, millest siis lasti viimanegi õhk välja.  Nii tuli näiteks kvaliteetse T-särgi hinnaks ligikaudu 4 eurot (osad üle selle, osad alla selle). Kahmasime kokku niipalju kraami kui eneseväärikus lubas (ses mõttes, et seal oli ka selliseid esemeid, mida valges selga ei paneks) ning minu jaoks tuli piir ette ka valimi hulga mõttes. Pikkadele inimestele mõeldud riiete hulk on reeglina piiratud, mistõttu olin ikka väga rahul, et sealt üldse midagi sain. Kogu see päev muide baseerus mantral, et kui üks päev šoppamist ära kannatada, siis ei pea ehk lähikuude jooksul kuhugi müügimekasse sisse astuma. Sest olgem ausad, ega see tegevus meeldiv pole, väga kurnav tegelikult.

Lausa nii kurnav, et kui me sealt Tailori poest eluga välja saime, oli tahtmine kiirelt peaga patja künda. Ei tahtnud enam kedagi näha või ühtki riideeset valida. Pilk UUELE kellale näitas, et kell oli juba pool 7! Aga selle puhkama minemisega oli ainult üks väike probleemilapsuke - meil polnud veel ju ööbimiskohta välja vaadatud. Seega tuli sellel reisil viimast korda minna hotelliotsinguile (Pariisis ootas meid hubaseks saanud katusekorter). Lähim valik oli kesklinnas asunud Ibis Budget. Kui tavaliselt tähendab Ibise kaubamärk üsnagi stabiilset ja üllatustevaba kolme tärni hotelli, siis see lisand „Budget“ ilmselgelt võimaldas kõigest sellest loobuda. Kui me autoga hotelli ette seisma jäime, siis saime aru, et sõna „Budget“ ei tuleks tõlkida mitte kui „Säästu“ vaid hoopis „Risu“. Sest üks paras risuiibis see võõrastemaja tõesti oli. Hotell nägi välja selline, et puudus isegi tahtmine sisse minna hinda küsima minna. Ja ei läinudki, sõitsime edasi.

Variandina number kaks pakkus GPS välja B&B Hoteli Troyes äärelinna tehnopargi laadses paigas. Täpsemalt öeldes elamuvabas piirkonnas, sest kõiki muid hooneid (hotelle, restorane, kauplusi, kontoreid, ladusid jne) seal leidus. B&B Hotel Troyes Saint-Parres-aux-Tertres nägi välja lihtne, aga selle eest uus ja värske. Tegemist on säästuhotelliga, kus 49€ saad toa, kus on voodi ja tualett ning kogu moos (moosi tegelikult ka polnud). Hommikusööki ei pakuta, lisateenuseid ei ole, isegi uksevõtit ei antud, sest uks käis koodiga. Seega lihtsalt magamisase ning see oli täpselt see, mida me vajasime. Positiivne oli ka asjaolu, et kiirtee oli kiviga loopida. See oli selles mõttes oluline, et homme hommikul vara-vara pidime hakkama Pariisi poole tagasi sõitma (et hiljemalt 11.00 auto tagasi anda) ning mida vähem peame hommikul Troyesi tipptundi „nautima“, seda parem.

Kuna olime Champagne regioonis, siis otsustasime, et tuleb ikka üks šampus ka ära osta. Kus häda kõige suurem, seal on ikka väga suur häda. Jätkates nüüd aga šampuse ostmise juttu, siis hotelli kõrval oli supermarket „Frais“, kuhu me jõudsime 10 minutit enne sulgemist (see vahetult enne või pärast sulgemist poe juurde jõudmine näib juba traditsiooniks saavat). Lisaks šampusele oli soov osta kaasa ka mingit soolast valmistoitu, kuid pood valmistas pettumuse mõlema artikli osas. Kaubavalik sisuliselt koosnes kuivainetest, mineraalveest ja konservidest, mille vastu meil huvi puudus. Huvitav, miks selle poe nimi on „Frais“ („Värske“) kui seal midagi värsket ei müüdud? Pärast seda, kui tühjade kätega poest välja astusime, keerati meie selja taga ka uks lukku.

Aga kui nii siis nii. Oli selge, et ülejäänud toidupoed olid samuti oma uksed sulgenud, mistõttu parkisime oma auto järgmisena ühe söögikoha ette. Valikuid oli läheduses mitmeid, valisime kõige efektsema välimusega restorani - „Buffalo Grilli“ nime kandev asutus, millel olid suured sarved katusel. Tegemist on ketirestoraniga, mis pakub tüüpilist Ameerika barbecuetoitu. Minu jaoks oli üllatav see, et Prantsusmaal on sellel ketil mitusada restorani. Olen küll omajagu riigis ringi sõitnud, kuid minu silma ette jäi see söögikoht küll esimest korda.

Teenindus oli meeldiv (ja ingliskeelne) ning toidud toodi üsna kiirelt. Valisin nende pikast-pikast menüüst kohaliku Charolais lehma kerejupi, naine proovis aga marineeritud grill-liha. Mõlemad road olid väga maitsvad ja portsjonid ameerikalikult suured. Põhimõtteliselt me taarusime sealt välja, kõht oli väga täis.

Hotelli jõudes meie energiavarud tolleks päevaks ka ammendusid. Terve päeva kaubakeskustes veetmine on võrdne ühe korraliku matkapäevaga, ainult kordades muserdavam. Matkal saad lõõgastuda, poes viibimine aga evib vastupidist efekti. Õnneks ei olnud see siiski tühja raisatud aeg, mistõttu saime rahuliku südamega magama jääda. Loodetavasti äratuskell ikka heliseb õigel ajal….