16.09 - Fontenay klooster, Morvani rahvuspark

Täna ärkasime üle pika aja taas kella peale, sest soov oli avamise ajaks (kell 10) olla Fontenay kloostri ukse taga. Mingi tundmatu autori kurbmäng hakkas telefonist kõlama 8.45 ning see oli piisav motivaator ärkamistoimingu sooritamiseks. Veidi peale üheksat olime juba hommikusöögilauas oma saialaksu nõutamas ning omanik Guy oli valmis seda meile kohe ka pakkuma. Kohv, tee, soojad baguetted, või, moos ja apelsinimahl. Täismäng.
Kell 9.42 istusime autosse ning asutasime end minekule. Kellaaeg on minuti pealt teada seetõttu, et täpselt 9.42 lendasid majast mööda hävituslennukid (ilmselt Miraged). Samal ajal lendasid mööda nad ka eile ning etteruttavalt võib öelda, et kõrvulukustavat mürinat saime sel kellaajal kuulda ka homme. Ei teagi, et milles see kühvel nüüd oli, et nad nii minutipealt igal päeval mööda lendasid. Loodetavasti ei avaldanud ma nüüd suuri NATO saladusi meie liitlaste õhujõudude liikumisi kommenteerides.
Kaheksateistkümmend minutit oli aga piisav aeg, et jõuda vähem kui 10 kilomeetri kaugusel asuva (endise) munkadekodu parklasse. Päris esimesed me seal siiski ei olnud, kuid õnneks ei olnud kohale jõudnud ka tuuribussid. Piletite eest küsiti 10€ ning selles osas läbi rääkida ei õnnestunud (täpsemalt öeldes isegi ei proovinud). Värvilised paberitükid rõõmsalt näpus, üritasime kohe kloostri territooriumile tungida, kuid ka see ei õnnestunud. Teekonna takistas ukseavale ette tõmmatud köis ja selle kõrval seisev kurja näoga härrasmees. Ok, võib-olla polnud väga kuri nägu, kuid ma usun, et ta oleks selle ette mananud küll, kui oleksime köiest üle hüpanud.
Õnneks väga kaua ei pidanud kannatama, sest avamiseni oli aega loetud minutid. Kui need ära loeti ja niipea kui köis langes, olime esimesed külalised tollel päeval, kes jala pühasse paika maha said. Seda edu hoidsime sisuliselt kuni väljumiseni, mistõttu enamus hoonetest olid meie sinnajõudmisel täiesti tühjad, meie päralt. Tasus planeerida oma tulekut.
Piletiostuga anti meile kaasa ka paiga kaart ning iga hoone juures olid väljas  selgitavad infotahvlid.
Fontenay peakompleks
Fontenay klooster on kõige paremini säilinud tsistertslaste klooster maailmas ja seetõttu on ta ka UNESCO Maailmapärandi nimistus. Hooned on väga heas seisukorras ning rõhuv osa kompleksist on ka tänapäevani säilinud, mistõttu kloostrikülastus annab väga hea ülevaate tsistertslaste lihtsa elu ideaalist. See ideaal oli tõesti lihtne -
Kloostri kirik
elu peab koosnema ainult palvetamisest ja tööst, kõik muu on tühine. Fontenay puhul ei ole mitte vähetähtis ka selle asukoht - orus mägede keskel, ümberringi metsad, jõekesed, põllud ja kaevandused. Põhimõtteliselt suutsid need töökad mungad ennast ise täielikult ära majandada ning suhtlus välisilmaga (mis, olgem ausad, ei käi ju ei töö ega palvuse alla) oli minimaalne.
Varjumängud kirikus
Altariosa
Tsistertslaste Ordu rajas 1098 Prantsusmaal Cîteaux linnas (ladina keeles Cistercium) rühm benediktiini munki eesotsas Champagnest pärit püha Robert Molesmega. Burgundia krahvi Odo soosingul ehitasid nad kloostri, mille nimi oli lihtsalt Novum Monasterium (Uus klooster) ning seadsid eesmärgiks elada rangelt selle ordureegli järgi, mille Benedictus Nursiast aastal 540 oma munkadele oli seadnud. Selle alusel tahtsid nad elatuda ainult oma kätetööst, lükates kõrvale teenimisvõimalused tollidest, rentidest ja intressidest. Eriti au sees oli põllutöö. Et füüsilise töö jaoks aega jääks, loobusid nad jumalateenistuse lisaelementidest, mis benediktlastel kolme sajandi jooksul olid välja kujunenud.
Fontenay klooster loodi aastal 1118 Citeaux tütarkloostrina. Selles mõttes on ikka uskumatu, et kuipalju ja kui hästi see kompleks säilinud on. Ilmselt mängib siin olulist rolli ka seesama munkade töökus - kui oli kloostri juures midagi vaja parandada, siis ei oodatud paremaid aegu vaid töö tehti kohe ära.
Munkade magamisruum
Siiski on ajaloos olnud ka ärevaid hetki. Pärast Prantsuse revolutsiooni teatavasti üritati kõigist usuteemalistest hoonetest ja mõtetest vabaneda ning ei olnud ka Fontenay klooster erand. Hoonete kompleks müüdi ja ostja leidis, et kõige parem kasutus vanale kloostrile oleks paberivabrik. Mõeldud, tehtud! Tööstus oli neis hoonetes peaaegu 100 aastat, 1905.-l aga jäi see tehas industriaalrevolutsioonile jalgu ning sulges uksed.
Aknadetailid
Õnneks olid omanikud endiselt jõukad ning ei lasknud hoonetel laguneda. Otse vastupidi. Ette võeti hoopis laiaulatuslik renoveerimine, mille käigus juuriti välja ka kõik see, mis oli paberivabrikuga sinna juurde tulnud.
Kunagised munkade tööruumid
Eesmärk oli taastada klooster võimalikult algsel kujul ning see eesmärk ka täideti. Alates 1970.-test on turism piirkonnas kõvasti kasvanud ja uudistajatelt saadavast rahast on kloostrit ülal peetud, kuigi omanikud on pidanud panustama ka oma sääste (sest munkasid siin ju enam pole, kes tasuta töö ära teeks).
Vinged võlvkaared ja sammaskäigud
Ordu statuutide järgi tuli klooster ehitada asustusest eemale, kloostrite arhitektuur pidi olema askeetlik. Kõik kloostrid ehitati sama põhiplaani järgi, kuigi mõõtmed varieerusid. Põhistruktuur toetus benediktiini kloostrite skeemile: hooned olid koondatud nelinurkse hoovi ümber, põhjatiivas asus reeglina kirik ja ülejäänud tiivad moodustasid kinnise sisehoovi. Ka kirikud olid vähemalt 12. sajandil tagasihoidlikud. Neis ei tohtinud olla skulptuure, vitraaže ega kivist kellatorne.
Sepikoja ahi...
Kloostrite eluruumide rajamisel kasutati aga uusi tehnilisi lahendusi, näiteks kütet, veevärki ja kanalisatsiooni. Lisaks pidid kõik tööruumid asuma elu- ja palveruumidest eraldi.
Kõige müstilisemad olidki see kirikuosa (tänu valgusmängule) ning kinnine sisehoov ja selle ümber asetsenud munkade elu- ja tööruumid. Pane paar keskelt kiilaneva pea ja mustas ürbis vanameest ka sinna vaikselt kõndima ning oledki justkui keskajas.
...ja alasi
Väga ehedalt oli taastatud, vähemalt meiesuguste pilgule.
Kategooriasse „Huvitav“ aga läks sepikoda, kus mungad muide kasutasid ümberkaudsetes maagikaevandustest leitud rauda. Tänu
Automaatika mootor ehk vesiratas
vesirattale oli suurele alasile lööv haamer automaatne (vesi ajas ratast ringi, ratas oli ühendatud lattsüsteemiga ning lattsüsteemi otsas oli suur haamer, mis tegi iga natukese aja tagant suure kolksu). Mungad olid siin kunagi väga kõvad sepad olnud ja teenisid selle tööga kloostrile korralikku raha. Kuigi Fontenayl olid olemas nii omad põllud, metsad kui ka veekogud, siis mingite asjade ostmiseks oli ka raha vaja.
Praegusel ajal (võimalik, et ka minevikus) oli kloostri territooriumil pandud väga palju rõhku iluaiandusele. Kõik vabad muruplatsid olid justkui kääridega pügatud ning nii ühel kui teisel pool hooneid, paiknesid teede ja peenardega
Väike aianurgake
jalutuskohad. Ühte oli ehitatud isegi väikese basseiniga tehiskaskaad. Põhimõtteliselt võib Fontenayd külastada ka siis kui puudub igasugune huvi ajaloo vastu. See klooster on koht, kus on
Uuema aja hoone - abti maja
mõnus ka lihtsalt niisama ringi jalutada või aega viita. Ajaloolised nüansid on puhas boonus.
Päeva ülejäänud osas oli meil aga vabakava. Piirkond, kuhu nüüd sõitsime, kandis nime Morvani rahvuspark, kuid midagi täpsemalt meil välja otsitud polnud. Ok, öömaja peremees oli andnud küll soovitusi, kuhu kindlasti peaks minema, kuid peamiseks abimeheks sai meil siiski paberkandjal olev Burgundia maakonna
Vanglaosa ja raamatukogu
kaart. Nii panime mingid pidepunktid paika ja siis lasime GPS-l end juhatada. Lubasime riistapuul kasutada ka kõige väiksemaid teid, mis tegi sõidu küll ajaliselt pikemaks (sest kohati tuli sõita kitsaid ja käänulisi mägiteid), kuid sedavõrd oli see ka huvitav.
Kloostri suur tagaaed
Nägime nii metsikuid alasid kui tänapäeva Lääne-Euroopas üldse näha võib - ehk siis vahepeal oli külade ja põldude vahel ka veidi metsa.
Morvani rahvuspark loodi praktiliselt samal ajal kui meie Lahemaa kaitseala (1971), kuid on sellest veidi üle kahe korra suurem. Siinsed metsad, künkad, sood-rabad ja ohtrad järved teevad Morvanist väga maalilise ning erilise paiga. Kui Burgundias domineerib peamiselt lubjakivi, siis siin piirkonnas valitseb graniit. Väidetavalt on rahvuspark paradiis ka erinevatele lindudele ja loomadele, kes peituvad mainitud veekogude kallastel asuvates roostikes või tamme- ja pöögimetsades.
Lääne-Euroopale kohaselt on aga kõik vähegi metsikumad piirkonnad risti-rästi erinevaid matka- ja seiklusradasid täis ehitatud, kuhu võid siis minna nii isepäi kui ka giidiga. Loomulikult on igas lombis ja kraavis võimalik sõita ka kanuu või kajakiga ning kaljusemates paikades saad kindlasti testida oma mägironimise oskust. Eestlase jaoks selline keskmine Lõuna-Eesti külamaastik (küll veidi künklikum ja kaljusem), kuid prantslase jaoks arvatavasti absoluutne ürgloodus. Tegelikult ei ole üleolevaks suhtumiseks mingit põhjust - niipea kui pargi territooriumile jõudsime, hakati kohe näitama väga kauneid vaateid. Olgu need metsad või inimese poolt istutatud, kuid ilus oli sellegipoolest. Ning võrreldes eelmiste päevadega oli asustust ikka kõvasti vähem ning tänu tööpäevale saalis nendel väikestel teedel ka suhteliselt vähe autosid. Ehk siis Morvan oli mede päralt!
Esimese pikema peatuse tegime Saint-Brissoni lähedal asuvas maison du parcis ehk siis rahvuspargi külastuskeskuses. Kuna juba mõnda aega oli mõtetes mõlkunud lõunasöök, kuid need külakesed, kust läbi sõitsime, antud probleemile lahendust ei olnud pakkunud, siis olime väga rõõmsad kui nägime autot ära parkides külastuskeskuse juures suurt silti „Le Bistrot du Parc“. No kui bistroo, siis bistroo, peaasi, et süüa antakse. Paar inimest oli veel samade mõtetega selle söögikoha üles otsinud, kuid laias plaanis võis aimata, et täna see asutus väga võimast käivet ei teinud.
Lahkusime sealt 20€ vaesemana ning koos juurviljadega hautatud loomaliha võrra rikkamana. Vahetus oli aus ja vabatahtlik, kuid suurt vaimustust see söögikord ei pakkunud. Saime vajalikud (ja võib-olla ka mõned ebavajalikud) toitained kätte ja läksime eluga edasi. Elu viis meid aga ühele väikesele matkarajakesele (või täpsemalt öeldes õpperajale), mis algas sealtsamast keskuse juurest ning lookles läbi metsa, piki järvekallast.
Igal pool olid üleval erinevad infotahvlid, mis reklaamisid linde, loomi ja taimi, mida hea õnne korral siin näha võib. Taimede osas jäime isegi napilt uskuma, aga muu elus loodus oli küll kusagil peidus ja pidas ilmselt peenikest naeru, et kuidas kaks lolli neid puude vahelt või siis järvelt leida üritavad.
Oli muidugi ka variant, et need ilusad linnu- ja loomapiltidega plakatid olid tehtud sama reklaamiagentuuri poolt, kes toodavad telesse klippe, kus valgetes kitlites viisakad härrad ja prouad räägivad poola keeles kuidas üks või teine toode on Šveitsi sõltumatutes laboratooriumites testitud. Ehk siis selleks, et inimesed siia restosse sööma tuleksid, tehti ligikaudu paarikilomeetrine rada, riputati üles tahvlid linnupiltidega, mis näisid Euroopa lindudena ning keda teoorias võib kord aastas isegi Prantsusmaal näha. Rahvas käib raja läbi, ei näe isegi rasvatihast, mõtleb et ju ei vedand ja läheb uputab mure lähedalasuva bistroo söögi- ja joogikaarti. Bisnesplann missugune!
Ok, kindlasti see päris nii ei olnud, kuid see ei muuda asjaolu, et me tõesti ei näinud isegi mitte rasvatihast. Saime lihtsalt tunnikese värskes õhus jalutada, mida tegelikult ei olegi nii vähe. Lohutusauhinnana sai vaadata külastuskeskuse kõrval asuvas suures aedikus olevaid hirvi ja tarvaid. Või piisoneid. Täpselt ei suutnud liiki määrata, kuid sellised tangisuurused sarvedega mürakad olid, kellega ei tahaks pimedal tänaval kokku sattuda. Valgel tänaval ka ei taha. Neil oli juba selline nägu, et kõik (päike, vihm, tuul, õhk, maapind, sinine taevas jne) tekitab neile stressi ja seda maandatakse endast väiksematele olenditele pea ees otsa joostes.
Edasi sõitsime mööda käänulisi teid Lac des Settonsi järve poole, see oli see paik, mida meie külalistemaja omanik Guy soovitas kindlasti väisata. Mida lähemale järvele jõudsime, seda rohkem saime aru, et tegemist on tõelise puhkepiirkonnaga. Külalistemajad, hotellid, restoranid, suvilad - neid oli seal lademetes. Kesksuvel on siin ilmselt päris korralikud rahvamassid liikvel, kuid… enam polnud kesksuvi. Oli hoopis septembri keskpaik, mis tähendab, et enamus mainitud kohtadest olid inimtühjad. Mõningaid hiliseid suvitajaid veel leidus, kuid neid oli tõesti ainult üksikuid.
Valisime oma peatuskohaks ühe mõnusa liivarannaga paiga ning juba sealse parkla kohtade arv viitas sellele, et mõned nädalad tagasi käis rannas ilmselt paras trügimine. Võib-olla ei peagi nii pikalt ajas tagasi vaatama, sest ametlik hooaja lõpp oli olnud alles üleeile. Sellele viitasid mitmete asutuste uksel olevad sildid, mis teatasid, et nad on alates 15. september  suletud ja kohtume kevadel!
Lac des Settons
Rõõm, et elu käib rangelt kalendri järgi, oli absoluutselt meiepoolne, sest väljas oli sooja tsipa üle 30 kraadi ning päike siras nii kuis jaksas. Tõeline eestlase unistuste suveilm! Siiski rand ei olnud päris tühi. Kalda ääres istus kolm inimest ja üks pooletoobine talisupleja (no hooaeg oli läbi ju!!) oli veel vette ka roninud. Aga mahtusime siiski kuidagi ära. Et saaks toobi täis, lisasin veel poole (ehk siis läksin ka jooksujalu vette end jahutama). Ma ei tea, kas ma kujutasin seda ette, kuid tunne oli küll selline, et nii kui vette hüppasin käis kõva susin ja viskas aurupahvaku õhku. Keha oli kuum, aga järvevesi mõnusalt karastav. Tõmbas korraks ikka päris erksaks ära.
Edasi viis me tee Petit Lac nimelise järve poole, kus pidi olema lindude vaatlemiseks sobiv varje. No tuleb ju vahepeal oma looduspildistamise kirge kuidagi rahuldada, muidu juhtub kes-teab-mis.
Piilpart
Täitsa korrektne linnuvarje oli, pika (külgedelt ja pealt varjatud) sissepääsutee ning mugava sisustusega. Pingid, toetuspinnad fotokatele/vaatlustorudele, „laskeavad“ kolmes suunas - tiptop värk. Üks miinus muidugi oli kah - pärastlõunaseks pildisessiooniks oli varje täiesti ebasobiv, sest päike oli täpselt sellest suunast, kuhu tahtsin oma kaameraga sihtida. See oli ka ilmselt põhjuseks, miks kedagi teist seal passimas polnud. Iseenesest näidati selle lühikese aja jooksul, mis me seal olime, üsna paljutki. No näiteks saarmas ujus mööda, lisaks sulistas roostiku vahel erinevaid pardilisi, kalda
Saarmas kontravalguses
ääres kahlasid haigrud ning pilliroometsast kostus ka roolindude laulu. Hommikul oleks ideaalne koht, tol hetkel sain vaid mõned kaheldava väärtusega kontravalguskaadrid. 1970.-tel oleks „Eesti Looduse“ nimeline ajakiri võib-olla paar tükki neist isegi ära trükkinud, kuid kui tänapäeval keskmine loodusfotograafiaga tegelev amatöör selliseid pilte oma digifotoka ekraanil vastu vaatamas näeb, siis suure tõenäosusega ütleb ta „näääh“, kustutab pildid ära ja läheb eluga edasi. Aga no narr oli ilma pildistamata ära minna, seega mul jäid fotod alles :)
Kuna päikeseketas lendles hooga horisondi poole, siis oli ka meil aeg autonina uuesti öömaja suunas keerata. Tagasisõiduks valisime taas tillukesed teekesed, mis kohati olid umbes-täpselt auto laiused. Nägime seda prantsuse külaelu ikka iga kandi pealt, kuigi tuleb tõdeda, et silma jäid rohkem (juba eelpool mainitud) Charolais lehmad kui rasket põllutööd rabavad talumehed. Ja kui nüüd veel päris lõpuni aus olla, siis kaunis
Burgundia heinamaade graatsia
Burgundia kupliline maastik sai veel kõige rohkem tähelepanu (mina muidugi vaatasin vahepeal teed kah, kui meelde tuli).
Kuna mul oli läinud meelest küsida, et kas toa eest kaardiga maksta saab, siis sõitsime esimese hooga lähimasse suuremasse keskusesse ehk Montbardi. Sealt ehk saab ka õhtuks midagi hamba alla. Kui rahaautomaadi leidis mängleva kergusega, siis söögikohaga ei sujunud kohe üldse mitte. Esimene koht, milleni GPS meid suunas (sest niisama linnas sõites ei jäänud midagi silma) oli suletud. Ja välimuse järgi otsustades oli seda olnud juba kogu minu täiskasvanupõlve aja. Järgmine koht oli sealsamas nurga taga - see oli avatud, kuid tolle põlgasime ise ära. Söögikoha ees
(Le) muuuuuu!
istusid ja lällasid puhastverd külajoodikud, kes kindlasti oleksid äärmiselt huvitatud meiega vestlemisest (seda oli juba tunda nende pilkudest kui restoranist möödusime), kuid meie soovisime siiski rõhuda veidi privaatsemale dineele.
Järgmine koht oli konkreetne urgas. Mõne teise sõna kasutamine oleks selgelt ülekohtune nii sõna kui ka söögikoha suhtes. Kui sa oled aastatepikkuse kogemusega süstiv narkomaan, siis on see ilmselt sinu kodusöökla, aga meie jällegi pirtsutasime.
Paar kohta oli veel kinni ning põhimõtteliselt sellega ka Montbardi kesklinna söögikohtade valik piirdus. Vähemalt meie ei leidnud rohkemat. Selles mõttes oli see kummaline, sest just paar päeva tagasi olime saanud väga hea söögielamuse linnast mõne kilomeetri kaugusel asuva külakese keskusest. Korralik restoran, hea toit. Miks siis siin midagi samaväärset pole?
Ega’s midagi - võtsime auto ja läksime kontrollima kohta, mida varem nägime, kuid ära põlgasime. Selleks oli linna raudteejaama vastas olev hotell-restoran „Le Marmagne“. Iseenesest selline vana kooli jaamarestorani hõngu eviv asutus (heas mõttes), kuid positiivse esmamulje lõhkus kiirelt äärmiselt lohakas ja üleolev teenindus. No kelneriks oli too õhtu selline endast väga heal arvamusel, üle keskea meesterahvas. Teate ju küll - juustes želeed rohkem kui karvu, pidev pingutatud naeratus huulil, familiaarne suhtumine klientidesse, üle terve restorani teise teenindaja (või köögiga) suhtlemine. Menüüd lennutati meile lauda nii möödaminnes, ilma otsa vaatamata, sest samal ajal üritas ta mingit kildu rebida oma sööki lõpetava prantsuse paariga. Need naeratasid kohtlaselt ja ilmselt lootsid, et mingit jätkunalja ei tule. Aga ei olnud nende päev…
Imekombel saime isegi söögid tellitud, kuigi selleks pidime ikka natuke vaeva nägema (tegemist ei olnud suure ruumiga!). Vahepeal mõtlesin, et laseks sõrmenipsu ja hüüaks „garsoooon“. See teatavasti ei ole enam väga viisakas tänapäevastes oludes, kuid too tüüp oli sellise kohtlemise kenasti välja teeninud.
Esimene käik oli meil pošeeritud munad, inimkeeli siis ilma kooreta keedetud kanamunad. Ohoo, päris maitsev. Mutta kukkunud arvamus „Le Marmagnest“ hakkas näitama väikeseid elumärke. Pearoaks oli mul Andouilette (jämedakoeline lihavorst, vaata ka 13. septembri õhtusöögi kirjeldust) ning naisel Faux-filet (ehk siis eluka seljafilee). Selle söögikorra lõpus oli arvamus „Le Marmagnest“ mudast püsti tõusnud ja kloppis riideid puhtaks - toit oli väga maitsev. Ehk siis kui kelner oma edevusest lõhki juhtub minema ja seetõttu ollakse sunnitud uus teenindaja palkama, võiks antud restorani isegi uuesti minna.
Uksest välja astudes laksas pimedus täiest jõust vastu vahtimist. Kust see nüüd tuli? Alles oli ju valge. See oli ka vihje, et on aeg ööbimiskohta ära minna. Möödaminnes hüppasime veel korra ka supermarketist läbi, sest magustoidud olid mingil põhjusel otsa saanud. Peagi nägin end riz au lait’d (kirjeldamatult maitsev riisipuding), crème brûléed ja veel mingeid magustoite korvi ladumas ja hetk hiljem nende eest ka maksmas. Ju siis nii pidi olema.
Läbi täispimeda öö sõitsime siis lõpuks kodu poole. See oli olnud meie viimane päev ja õhtu Burgundias. Homne päev tõotas tulla 180 kraadi teistsugune, aga sellest juba homme.

Kommentaare ei ole: