13.09 - Beaune, Château de Cormatin, Autun

Kell lõi juba üheksandat hommikutundi kui kaks Eestist pärit välisturisti suvatsesid päevaga pihta hakata. Hommikusöögi klopsisime kokku käepärastest vahenditest, kasutades selleks siiski peamiselt söödavat kraami. Põhiroaks oli meil selleks hommikuks varutud midagi päris toekat - Burgundia lihatarrendis küüslauguga (ei, siin ei ole kõik road eesliitega Burgundia, me lihtsalt oleme selliseid varunud). Ütleme nii, et see oleks võinud olla veidi mahedama maitsega. Kui oleks otsinud, siis ilmselt tolle päeva esimeses pooles poleks me omale linna pealt uusi sõpru leidnud. Küüslauku selles tarrendis… no ikka oli.
Püüdsin tollel hommikul ka matkaja kombel endale kohvi teha (kuna ei viitsinud seda allkorrusele ostma minna). Olin kodus kohvrisse visanud keeduspiraali ning paar väikest pakki kiirkohvi, jäi vaid üle leida koht, mille sees vett keeta. Tuba oli küll kõigi mugavustega, kuid ühtegi suuremat vettpidavat anumat ma siiski ei leidunud. Kuna härg teeb tavaliselt häda kaevu, siis oli selge, et keetmata vett juua ei tasu. Idee, mille kohe ka teostasin, oli suure Coca-Cola pudeli (tühja) pooleks lõikamine ning selle sees vee keetmine. Mõte hea, teostus selline Harju keskmine. Reisipäevikusse olen kirjutanud mõttetera tulevikuks - plastik ei ole kõige parem materjal kuuma vee ja veel kuumema spiraali jaoks. Tuleb välja, et plastik hakkab kuuma käes krussi tõmbama (ära sa ütle!). Vee sain küll keedetud ja kohvi tehtud, kuid mässamist oli natuke liiga palju. Teine kord tuleb ikka minna allkorrusele kohvi ostma.
Kohv joodud ja hingeõhk küüslaugust raske kui alasi, sõitsime vanalinna külje alla, meile juba tuttavasse parklasse. Ööga oli muutunud vaid see, et autot polnud kuhugi panna. Nojaa - ilus ilm, nädalavahetus ning lisaks kõigele veel suur turupäev. Nii tuligi piki linnamüüri edasi sõita ja sisuliselt oli esimene vaba (ja lähikonnas ka ainus) koht diametraalselt vanalinna teises servas. Kuna Beaune’i keskus on aga üsna pisike, siis pole väga vahet, et kus otsas pargid - kõik on niikuinii käe-jala juures. Pealegi oli meie tänase hommiku plaan linnaga rohkem tutvust teha, seega polnud ka oluline, et kust otsast me pihta hakkame.
Aga niisiis Beaune. Mida see linn siis endast kujutab? Beaune on üks Prantsusmaa veinipealinnadest ning just siin toimub kõige prestiižsem iga-aastane veinioksjon. Miks just siin? Põhjus on üsna lihtne - nii linn kui selle ümbrus on kuulsatest veinimajadest tiine. Just Beaune’i ümbruses asuvatelt (kuigi mitte ainult) viinamarjaväljadelt tulevad kuulsad Burgundia veinid ning päris mitmed tootjad omavad ka veinikeldreid linnas sees. Ehk siis vein, vein ja veelkord vein on selle pisikese linnakese moto. See õnneks ei tähenda, et bonlased kõik vahetpidamata vines oleksid. Vastupidi, linn on puhas ja armas ning bussipeatusest te kaheliitrise „alumise riiuli“ veinipudeliga meesterahvaid maailma asju arutamas (ning hiljem ka korraldamas) ei leia. Kuigi jah, siinses mõttes võib alumise riiuli (nii öelda) odav vein olla selline, mida keskmine eestlane kunagi osta ei raatsi. Sest normaalne vein ometi üle kümne euro ju ei maksa. Ning kui maksabki, siis need on kõik need hapud, mida juua ei kannata :P
Nali naljaks, kuid ma olen kindel, et Beaunes veini osas nalja ei tehta. Traditsioonid on juba nii pikaajalised ja maakoore sisse juurdunud, et kehva veini lihtsalt ei aktsepteerita. Ehk kui seal öelda, et see Eesti kõige popim vein (magusavõitu Dreameri „Pikutaja“) on veits parem kui need Burgundia hapud joogid, on sama hea kui keegi ütleb eestlasele, et tegelikult need Läti laulupeod on ikka tsipa paremad kui eestlaste kõõrutamised. Avalik hukkamine linna keskväljaku tuleriidal oleks sellisel juhul ka kõige humanistlikuma Beaune’i elaniku arvates täiesti okei karistus. Kindlasti ei ole see ju ülereageering, sest miks ta siis ütles niiviisi?
Beaune'i raekoda
See veinitraditsioonide maakoore sisse juurdumine ei ole niisama suusoojaks öeldud. Esimesed viinapuud võtsid sealkandis juured alla juba peaaegu 2000 aastat tagasi. Esmalt vaaritasid Côte d'Ori (Kuldsed nõlvad - piirkonna ametlik nimi) nõlvadel kärakat keldid, pärast tulid juba roomlased ning võtsid asja üle. Keltidelt pärineb ilmselt ka linna nimi. Arvatakse, et originaalis oli nimeks Belenus (keltide päikesejumal), millest sai Rooma-ajal Belna ja hiljem juba Beaune. Kusjuures sellenimelisi linnu ja külasid on Prantsusmaal päris palju.
Turupäev
Roomlased ehitasid ka praeguse linna koha peale esimese puust kindluse. Ning kuna Beaune asus mitmete kaubateede sõlmpunktis, kasvas asula kiiresti ning piirkond sai üsna jõukaks. See aga meelitas jällegi ligi barbareid, kes paar korda linna enda tarbeks ära vallutasid. See millegipärast roomlastele väga ei meeldinud, mistõttu võeti ette kapitaalse kivist müüridega ümbritsetud kindluslinna ehitus. Müürid tulid 10 meetri kõrgused ja olid 5 meetrit paksud, niisama enam hobusega nendest üle ei hüpanud (või läbi ei sõitnud).
Äri käis nii väljas...
Aja jooksul linna jõukus ja mõjukus piirkonnas kasvas veelgi ning 9.-l sajandil sai Beaunest Burgundia hertsogiriigi keskus. Siinne jõukas linnarahvas finantseeris nii hertsogi kui ka ümbruskonna feodaalide tegemisi. 13. sajandi linnaplaan oli suuresti juba selline nagu me täna näeme, seega viimased 700 aastat enam väga suuri muutusi
...kui sees
vanalinnas ei ole toonud. Tänu riigivõimule antud laenudele, said linlased oma tegemiste üle ka suuresti ise otsustada, hertsog pakkus vaid „katust" ja kasutas linna kuni 14. sajandini oma residentsina (siis liikus võimukeskus Dijoni).
Astusime linna siis tinglikult võttes tagauksest, mistõttu näiteks linnavalitsuse uhke hoone juures inimesi praktiliselt ei liikunud. Aga mida samm edasi, seda rohkem sagimist hakkas kohtama ja
Trühvlid
kõik tipnes sellega kui jõudsime keskplatsile, kus täna oli püsti pandud suur turg. See ei olnud mingi unikaalne juhtum, turg on linnas igal laupäeval. Siis tulevad oma lettidega kohale kõik ümbruskonna aktiivsemad põllumehed, juustutootjad, vorstitootjad, meistrimehed, pagarid ja nii edasi. Kogu see turuväljak (pluss veel ka turuhoone) oli tihkelt kaubapakkujaid ja ka nende kliente täis. Toiduainete mõistes võis osta kõike, mida Burgundia maakonnas kasvatatakse ja toodetakse. Alates sokihaisulistest juustudest kuni trühvliteni (maksid 10-20€/tükk), punastest õuntest Dijoni sinepini ning lihapirukatest rauast öökullideni.
Kohalik käsitöö
Turupäevad algavad teatavasti vara ja kestavad mitte väga kaua. Nii juhtuski, et selleks ajaks kui saime platsile tiiru peale tehtud, hakati juba asju kokku pakkima. Alguses oli plaanis üht-teist sealt oma pärastlõunasele ringsõidule ka kaasa osta, kuid lõpuks võtsime vaid mõned potid kohalikku (või noh, naaberlinna Dijoni) sinepit. Neid on seal kümnete erinevate maitsetega, turistidele on tehtud sellised väikesed pakikesed, kus on 6-7 erinevat variatsiooni sees. Etteruttavalt ütlen, et alates nende väikeste proovipotskude kasutamisest toitudes, on Dijoni sinep (eriti see teraline) olnud väga oodatud külaline meie kodu söögilaual. Eriti hästi sobib see pruunikas püdel mass liha tegemiseks. Siiani olime sellest sinepist toidupoes üsna külmalt mööda jalutanud, kuid nüüd kui maitse on suhu saadud, ei enam saa tast loobuda.
Hôtel-Dieu de Beaune
Kuna kauplejad pakkisid oma asju kokku, siis saime vihjest aru ning astusime vaikselt edasi. Mitte küll väga kaugele, sest turuplatsi ääres asus ka Beaune’i kõige kuulsam vaatamisväärsus.
Päris vana maja
Hospices de Beaune ehk Hôtel-Dieu de Beaune on kunagine vaestehaigla, mis rajati aastal 1443. Kuigi jah, vaesuse ja tagasihoidlikkusega ei seo seda hoonet muu kui tema algsed kliendid. Huvitav kas see oli üks „ravimeetodidest“ - vaene ja haige inimene toodi siia uhke luksuse keskele, selle peale sai ta südameataki ja oligi üks vaene ja haige taas „ravitud“. Puht statistiliselt on ju kõik korrektne, sellise ravi järel oli linnas üks haige vähem.
Aga sellise uhke hoone loomine keset Beaune’i ei olnud teps mitte ühe suure südamega inimese omakasupüüdmatu kaasinimeste aitamise projekt. Saja-aastane sõda (kui nüüd korrektne olla, siis sajakuueteist-aastane sõda) oli just lõppenud, kuid rahulik veel Prantsusmaal kindlasti polnud. Ringi
Uhked Burgundia katused
liikusid erinevad marodööride ja röövlite kambad ning rahvas oli suures osas vaesunud. Hiljuti oli Beaune’i linnast üle käinud ka katk. Ehk siis vajadus oli olemas ja sellest võttis toonane Burgundia
Vaade sisehoovist
kantsler Nicolas Rolin kinni. Ta tegi kiriku ja hertsogiga kokkuleppe, et loob säärase vaestehaigla ning peab seda ka oma rahadest ülal. Vastutasuks andis kirik ehitamiseks raha ning hertsog võimaldas Rolinile teatud maksusoodustusi. See ettevõtmine läks härrale küll oluliselt kulukamaks kui plaanitud (nii ehituse kui ülalpidamise osas), mistõttu looja praktiliselt pankrotistus, kuid kuna Burgundia hertsog sekkus, siis haigla jäi alles ja tegelikult tegutses veel ka 1970.-tel.
Vaade sisehoovist 2
Kusjuures aegade jooksul ettevõtmise seisukord pidevalt paranes, sest ühel hetkel hakkasid aadlikud ja muidu rikkad haiglale oma vara annetama. No et pattusid lunastada või niisama feimi saada. Nii sai Hôtel-Dieu omaks hulgaliselt farme, maju, metsasid, kunstiteoseid ja loomulikult viinamägesid. Need kõik pandi enda heaks tööle ja kasumist finantseeriti põhitegevust.
Väga fotogeenilised katused ikka
Hoone ehitamiseks kaasati flaami ja prantsuse meistrimehi, keda tollasel ajal võis pidada maailma tippudeks. Seetõttu pole ka imekspandav, et Hôtel-Dieu fassaadi peetakse põhja-renssanssi üheks uhkemaks näiteks.
Haigete saal
Kusjuures see haigla koosneb kahest erinevast majast, mille vahel on suur sisehoov. Lisaks haigetele pidid ju ära mahtuma ka nunnade eluruumid (sest just nunnad olid need, kes „põetusteenust“ pakkusid), köögiosa, apteek ja kontoriruumid. Esimene haige võeti vastu 1. jaanuaril 1452.
1-Katk, 2-Rase, 3-Tuberkuloos
 Kui sinna haiglaossa ehk „vaeste tuppa“ (tegelikult küll aulasse või saali) sisse astuda, siis tekib kohe kaks mõtet (vähemalt minult tekkis). Esimene on muidugi hämming selle ruumi suuruse ja põnevate detailide osas. Teine mõte aga seostub meditsiiniliste nüanssidega - 30 väga erinevate haigustega patsienti ühes ja samas ruumis?? Põhimõtteliselt võib siis öelda seda, et kui sa enne haiglasse tulekut ei olnud veel surija, siis siin see viga parandati. Sest väga vabalt võisid olla kõrvalvoodites katkuhaige, tuberkuloosi põdev patsient, tiisikusehaige ja näiteks rase (väga vaene rase) naine. Seda muidugi ei tehtud meelega, keskajal lihtsalt polnud väga aimu, et mismoodi haigused levivad.
Lae detailid
Kui toona oleks keegi rääkinud imetillukestest bakteritest, õhu kaudu levivatest viirustest ning mustuse võimalikust negatiivsest mõjust tervisele, oleks noogutatud, teadmiseks võetud ja see „saatanast vaevatud“ isik järgmise laupäeva õhtul kenasti tuleriidal ära põletatud.
Kabeli altariosa
Kohe haigla peasaali kõrval asub kabel ning see asukoht ei ole juhuslik. Mõte oli selles, et ka kõige väetimad ja nõrgemad saaksid ikka oma hinge eest hoolt kanda, ilma, et teel kirikusse elunatukesest ilma peaks jääma.
Edasi minnes tuli juba muuseumiosa (kus osati on välja pandud ka aegade jooksul haiglale annetatud kunstiaarded), apteekri tööruumid, köök ja muud eluruumid. Köök oli selles mõttes
Hilisem jõuakamate patsientide tuba
huvitav, et alates hoone loomisest on tegelikult seal olnud kogu aeg „soe vesi sees“. Pliidi sisse oli ehitatud üsna nutikas lahendus, mis koosnes veepaagist ja kahest kraanist (vaata pilti), mistõttu nunnade elu oli oma aja kohta ikka ülimugav.
Apteekri ametiga oli aga selline lugu, et alguses võeti haiglasse tööle palgaline apteeker, kes siis erinevatest võimalikest ja võimatutest
Soojaveekraanidega pliit
ainetest rohtusid kokku segas. Kuigi haiguste tekke ja leviku üle siis väga pead ei murtud (sest Jumal ju tõi haiguse), siis ravimise osas üritati maisemate
Apteekri kapp
vahenditega ikkagi olukorda parandada. Pagan seda teab, et palju neid erinevaid rohtusid keskajal oli ning palju neist reaalselt ka toimisid, aga apteeker oli väga tähtis ja õppind mees. Kuna osadel nunnadel oli aega laialt käes, siis käisid nad tihedalt passimas, et mida ja kuidas see apteekrihärra seal kokku segab. Päädis see sellega, et ühel hetkel öeldi proviisorile aidaa ning rohutegemine võeti täies ulatuses nunnade poolt üle.
Nunna topis :P
Huvitav fakt oli ka see, et haigla nimekirjas oli väga pikalt ka habemeajaja. Mitte seetõttu, et nunnad kuidagi karuseks oleks muutunud või et patsientide näol vohav karvkate piiramist vajaks. Keskajal oli üks väga oluline ravimeetod (mida rakendati praktiliselt kõigi haiguste puhul, nohust katkuni) aadri laskmine. Sisuliselt lihtsalt tehti kuhugi veeni sisselõige ning lasti paar kapatäit verd inimesest välja. Selleks veeniavamiseks oli vaja aga spetsialisti ning selleks spetsialistiks oligi keskajal habemeajaja. Mitte arst ega apteeker vaid habemeajaja. Noh, ta nagu rohkem nugadega sina peal (parem ikka kui sinuga nugade peal).
Hospices de Beaune sisehoov
Haiglaruumides peetakse muide ka iga-aastast kuulsat veinioksjonit. Täna kuulub Hôtel-Dieule üle 60 hektari viinamarjaväljasid ning nendelt saadavate marjade lõpptoodang äritakse iga aasta novembris siin heategevuslikel eesmärkidel maha. 2009 aasta oli rekordaasta, mil müüdi maha 799 vaati ning reeglina makstakse nende kõigi eest palju rohkem kui on veinide tegelik väärtus (heategevus ikkagi). Siiski väidetakse, et Beaune’i oksjoni hinnad annavad ligikaudse tunnetuse hindade osas terve Burgundia regiooni kohta sellel aastal.
Ikka need pilkupüüdvad katused...
Nüüd kui linnale tiir peale tehtud, läksime auto juurde tagasi ning võtsime suuna maale. Aga enne veel kui saime viinamägede vahel liuelda ja lugematute losside kauniduse üle imestada, tuli kõht täis süüa. Kuna toitu oli soov saada kiiresti ja meie tee peale jäi McDonalds, siis… Jah, olime piirkonnas, kus on ehk maailma parim köök ning me tõepoolest läksime sööma sellesse solksöögi einelasse. Võin täiesti süümepiinadeta öelda, et vahetevahel mulle meeldib Big Maci söömas käia ning (gurmaanid pange nüüd silmad kinni) see lausa maitseb mulle.
Tellimust sai esitada nii otse autost, kassast kui ka teeninduskioskist. Kuna see viimane oli minu jaoks uus asi, siis sai moodne näppe-ekraan kohe ka järgi proovitud. Lisaboonuseks oli see, et sai rahulikult ja omas tempos valikuid teha. Sest fakt on ju see, et ükskõik kus riigis sa mainit’ sööklasse juhtud, seisab sinu vastas hilisteismeline, kes suudab mahutada küsimuse - Coca-Fanta-Sprite-ketšupit-kastet-soovite-sööte-siin-või-kaasa-maksate-kaardiga-või-sulas - ligikaudu poolde sekundisse. Ning kui sa just küsija räägitavas keeles väga kodus ei ole, siis on tihti peale vastuseks: eeeeeäääeeee…. kuidas palun?
Kõik sujus suurepäraselt kuni maksmiseni, teist korda juba selle reisi ajal ei tahtnud süsteemid Eesti deebetkaartidest midagi kuulda. Õnneks printis masin välja tellimuse numbri, mille alusel siis vilkad käed haarasid köögis kuklite ja pagan-teab-kus-kasvatatud-ja-mis (või kas)-lihast hakkliha järele ning asusid hõrgutisi kokku mätsima. Maksta sain ära kassas.
Avastasin siiski selles masinliku tellimise süsteemis ühe väga selge kitsaskoha. Ma saan aru, et need toidutellimise aparaadid on peamiselt mõeldud turistidele, kuna keeltevalik oli seal päris lai (vist oli isegi paar valikut hieroglüüfe). Aga!
Ustav Fiat 500L
Aga kui tellimus valmis saab, siis keegi leti tagant röögatab sinu tellimusnumbri sulaselges prantsuse keeles. Ehk kui sa kohalikku keelt üldse ei oska, siis võib too töötaja ennast helituks karjuda, samal ajal kui sina seisad tast kahe meetri kaugusel virila naeratusega, üritad kiljujale mitte otsa vaadata ja mõtled, et mis sellel tüübil viga on. Miks ta kisab niiviisi ning millal minu tellimus valmis saab?
Kaunid Burgundia maakonna maastikud
Kõht täis, sukeldusime Burgundia maaellu. Valisime kaardilt kõige pisemad teed ning vahel ei jälginud üldse kaarti, sõitsime suunas, mis tundus huvitav. Kaugem sihtkoht oli küll paigas, kuid sellest hiljem.
Viinamarjad on valmis!
Ilus aeg oli seal ringi sõitmiseks. Ma ei mõtle seda, et päike paistis ja väljas oli soe - see nagunii. Mõtlen hoopis seda, et käimas oli viinamarjakoristuse kõrghooaeg, mistõttu põllud olid rahvast täis ja käis kibe noppimine. Kuigi paaris kohas nägime ka tööstusrevolutsiooni pealetuleku viljasid. Põllatäis nobenäppe oli asendatud kombainisuuruse masinaga, mis tegi sama
Viinamäed laiusid igal pool
töö ära ilmselt kordades kiiremini. Noppemasin töötas niiviisi, et viinapuude „vagu“ jäi sõites masina keskele, sealolevad labad saputasid okstelt marjad ära ning need vist pressiti kohe automaatselt ära kah. Aparaat sõitis sisuliselt sama kiirelt kui viljakombain. Küsimus jäi õhku selles osas, et miks kõik kasvatajad seda masinat ei kasuta?
Parrapparrappaa...
Täiesti müstiline on see, et kuipalju losse võib ühele ruutkilomeetrile ära mahtuda. Praktiliselt iga nurga taga oli jälle uus kindlus, palee, chateau ning üks uhkem kui teine. Mõni oli täpselt selline, mille rõdul võiks vabalt Burgundia parimaid veine naudiskella näiteks Porthos (jah, taaskord kumises kuklas parrapparrappa…).
Moeteadlik prantsuse part
Ühe taolise lossi ilu hinnates, saime järjekordse tõestuse kui sügavale on Prantsusmaal kultuurikiht imbunud. Lossi tiigil ujusid pardid, kellele olid pähe tehtud laitmatud soengud! Ei hakanud uurima, et kas on keemilised lokid või lihtsalt sätitud soeng, kuid oli näha, et lind on vaeva näinud. Ei
Tavapärane külakeskus
ole midagi öelda, Prantsusmaa on Prantsusmaa. Eestimaa tiikidelt ja järvedelt selliste frisuuridega tiivulisi kindlasti ei leia, keera 150 aastat ajas tagasi ning see part oleks tervele Eesti maarahvale silmad ette teinud. Prääksu oleks toodud kui näidet kui uhket elu saksterahvas Lääne-Euroopas elab.
Château de Cormatin
Kella veerand viie paiku õhtul jõudsime lõpuks oma sihtkohta - Château de Cormatini. Losse on siinkandis sadu ja sadu, mistõttu oleks mõistlik ühte nendest ka sisse kiigata, et näha mis elu siis ka elatakse. Cormatin tundus selleks just sobiv
Lossi tallid
olevat, sest lisaks taastatud seisukorrale ja erakätes olemisele, ümbritsesid palee territooriumi ka uhked aiad. Jõudsime lossi ukse juurde mõned minutid enne viimase tuuri algust. Tuuri alguses küsiti kohe ära, et kes on inglisekeelsele - kokku tõusis kaks kätt (ehk siis meie). Selle peale anti meile üle giidi jutt paberkujul, tuur ise aga toimus prantsuse keeles. Osalejaid oli kusagil 10-15 inimest.
Lossil on väga kirju ajalugu ning selles ajaloos on väga suured tõusud ja mõõnad. Alguse sai kõik „vanast rahast“, ehk siis
Vaade lossile lääneküljest
Burgundia ülikutest, kes olid ülikud juba siis kui eestlased ristiusust midagi isegi veel kuulnud polnud ning kui Norras kerkis esimene hütt ühe lahesopi kaldale, koha peale, mida täna teatakse Oslona. Blé perekonda (muuhulgas tähendab see nimi prantsuse keeles „nisu“) mainitakse aadlikena ühes aastast 1022 pärit dokumendis ja paarsada aastat pärast seda mainimist panidki nad Cormatini lossile aluse.
Cormatini algne kuju
Mööda lendasid veel mõned sajandid ning ususõjad (16. sajand) võimaldasid Antoine du Blél oluliselt oma jõukust ja mõjuvõimu suurendada. Temast sai lõuna-Burgundia valitseja ning kuna tema poeg abiellus 35-aastaselt tolleaja ühe kõige mõjukama mehe (kuninga varahoidja) tütrega (kes oli tollal juba 13 täis), siis olid Bléd 17. sajandi Prantsusmaal vägagi respekteeritud isikud.
Vallikraav ja tallihoone
Giid rääkis, et sellised abielud, kus mehe ja naise vanusevahe oli terve generatsioon, olid keskajal tavalised. Abielude sõlmimise aluseks oli ikkagi perekonna varandusliku ja võimupositsiooni kasvatamine, mitte aga midagi nii „triviaalset“ kui armastus. See tingis ka selle, et „noorpaar“ elas teineteisest tegelikult eraldi - markiil olid omad ruumid ja noorel markiisil omad. Loss oli ehitatud lausa niiviisi, et nende ruumide
Lääneküljest on alles ainult tornialus
vahel polnud isegi ühendusteed, elud olid üsna eraldi. Sest olgem ausad - 35-aastasel meesterahval on veidi teine sõpruskond ja hobid kui ühel 13-aastasel tütarlapsel. Vanasti võis elu küll veidi teistsugune olla, kuid mitte nii teistsugune.
Tollal oli käibel ka ütelus, et „loss teeb sust aadliku“. Tiitleid võisid sa omada, aga lossi pidid omama - vastasel juhul ei maksnud su nimi midagi. Ilmselt see oli ka põhjus, miks Bléd (tahes-tahtmata tuleb meelde Nisu-Uno ühes kuulsast Eesti seriaalist :P) oma esivanemate maadele uue ja uhke kivist lossi ehitasid. Neljakandiline ehitis koos vallikraavi ja kõrge müüriga - täismäng. Lossi eluruumid paigutusid U-kujuliselt, kuid ka neljas külg ehitati originaalis kinni ning sinna tehti uhke värav koos sillaga. Tõeline tsitadell. Rahutuid aegu arvestades, ei olnud siin aga midagi imestada.
Aegade jooksul siiski ilme vaikselt muutus. Kõrged müürid lammutati juba 17. sajandi lõpus, et näidata ustavust Päikesekuningale. Kuni selle hetkeni kehtis seadus, et kuningavõim kehtib lossi müüris oleva välisväravani - kõik, mis jääb väravast sissepoole oli aadliku korraldada ja kamandada. Müüride lõhkumisega sisuliselt allutati ennast täielikult kuningale. Kaudselt tähendas see muidugi ka seda, et enam ei saanud tekkida olukorda, kus kohalikel aadlikel oleks võimalik kuningavõimu eest oma kindlusesse varjuda.
Trepihall
19. sajandi alguses hävines tulekahjus lossi läänepoolne külg (mille tornist on alles ainult alumine osa) ning mõned aastad hiljem kukkus sisse ka lõunapoolne külg, kui lossi taheti teha tekstiilivabrikut. Põhjakülg on jäänud püsima ning see on olnud ka lossi kõige kaunim osa - inspireeritud Medicite Luxembourgi paleest Pariisis (vaata võrdleva pildimaterjali nägemiseks reisikirja eelviimast päeva). Väidetavalt oli inspiratsiooni allikaks Marie de Medici, kellega ühtedel Nisu-härradest lähemad suhtlused olevat esinenud. Tänaseks on see lossiosa ka täielikult taastatud, aga sellest veidi hiljem.
Meie tuur algas trepiosa tutvustamisega. Ei mingit kulda, karda ega nikerdusi. Lossi ehitamise aegu oli populaarne neoplatooniline stiil, mis tähendas kasinust detailides ja samas mängimist valguse, nurkade ja värvidega. Kuna trepp oli ehitatud spiraali kujuliselt (neljakandilise spiraali), kus keskosa oli tühi ja ühes küljes olid aknad, siis tekkis tõepoolest huvitavaid valgusefekte, mida võimendasid seintele maalitud geomeetrilised kujundid. See on üks suurimaid selle stiili treppe, mis on maailmas alles jäänud. Peagi pärast selle lossi ehitamist alustasid võidukäiku suured ja kahte lehte laiali minevad avarad trepid.
Edasi liikusime markiisi (ehk siis selle noore tütarlapse) ruumidesse. Igal toal oli toona oma tähendus ning samuti oli täpselt ära määratud, et kes ja millisesse tuppa võis üldse minna.
Kõige esimene tuba oli eeskamber või ooteruum (antechamber) - uhkelt dekoreeritud ja värviline tuba, täielik vastand sellele trepiosale. Nii tolle kui ka enamiku teiste tubadega oli see lugu, et uksed, kust sisse sai ja ka pärast välja tuli minna, praktiliselt välja ei paistnud. Tähelepanelikumal vaatamisel vaid leidsid seina seest lingi. Põhimõtteliselt oli igasse järgmisse tuppa minnes tunne, et ilmselt tuleb sellest uksest uuesti välja minna, kust sisse sai tuldud, kuid tegelikult olid eranditult kõik ruumid läbikäidavad.
Eeskambrit võib pidada niinimetatud „õhulukuks“ lihtrahva ja aadlike vahel. Siin ootasid oma kohtumist markiisiga need inimesed, kes ei võinud otse aadliku magamistuppa sisse sadada. No näiteks erinevad ametimehed ja alamrahvas. Antechamber on Prantsusmaa lossides ainuke ruum, kus terve sein on kaetud puust paneeliga, teistes tubades on alternatiivsed sisekujunduselemendid.
Markiisi privaatkamber
Selle kõrval asuski markiisi magamistuba, mida võib pidada tolle aja sotsiaalse elu keskpunktiks. Siia võis iga tuttav, õige seisusega inimene ja ka teenija igal ajal sisse astuda. Ei pidanud koputama ega midagi, lihtsalt uks lahti ja „Bonjpour!“ Siin markiis magas, kohtus inimestega ja ka sõi. Nii laed kui ka seinad olid äärmiselt detailirohked ja igal detailil oli ka oma tähendus (mida aadelrahvas väga hästi teadis). Roosid tähendasid ühte asja, linnud teist asja, kollane värv kolmandat asja ja sinine värv neljandat asja. Näiteks - seinal oli pildivaip, millel oli muuhulgas peal vaas lilledega - see tähendas, et markiis oli ema ning lillede arv vastas laste arvule (kui vanemaks sai, siis tulid ka lapsed). Vanasti ei olnud seega nii, et lähed K-Rautasse, valid need värvid ja tapeedid välja, mis meeldivad ja siis teed remondi ära.
Markiisi garderoob ja vannituba
Üheks väga oluliseks sisekujunduse elemendiks olid ka suured kootud vaibad seintel, mis kujutasid näiteks mingeid stseene perekonna ajaloost. Lisaks esteetikale oli seinavaipadel ka väga praktiline funktsioon - külmemal ajal aitasid need sooja hoida. Suvel muide võeti vaibad ilusti maha ja pakiti kappi ära.
Markii huvitavate asjade tuba
Magamistoa ühes küljes oli väike palveruum, ainuke koht, kus markiis sai täiesti üksi olla. Sinna teisi ei lubatud. Arvestades seda, et see oli sellise keskmise kapi suurune ja ruumi keskel oli altar, siis ega väga palju privaatruumi preilnal polnud. Teisel pool magamistuba aga oli juba garderoob, kus muuhulgas asus ka vann pesemise jaoks. Sellega markiisi „korter“ ka lõppes.
Markii kabineti lagi
Uuel ajal saab siit edasi peeglite saali ja sealt edasi markii eluruumidesse, kuid vanal ajal seda ühendust ei olnud. Markii poole peal väärib ära märkimist „huvitavate asjade tuba“. Tegemist oli ühe tõeliselt ägeda meestetoaga, kuhu olid
Markii magamistuba
kokku kuhjatud… no erinevad huvitavad asjad. Näiteks: hiina portselan, mõõkvaala „mõõk“, suured merekarbid, jaanalinnumuna, põneva kujuga korallid, täispuhutud kerakala ja nii edasi. Tugitool sisse, külmkapp kõrvale ja telekas seina ning ongi tõeline poissmeheurgas. Vanal ajal näitas sellise toa olemasolu suurt jõukust ning seda sai külastada VAID markii isiklikul kutsel. Kui markii juhtus sind sinna tuppa asju vaatama kutsuma, siis oli selge, et olid oma jope.
Lossi köök
Üks märkimisväärne tuba oli veel markii töötuba. Kabineti suurus oli nii 3x4 meetrit, kuid sinna sisse oli ära mahutatud üks lossitäis kullatud ornamente ja detaile. Sõna otseses mõttes olid vabad pinnad maast laeni ära dekoreeritud ning kuldse värviga üle lastud. Pildi peale (ülal) on mul jäänud jupp selle toa laest, see annab vaid veidi aimu tollest kirevusest.
Potid-pannid läikisid
Tuur lõppes lossi köögis, mis küll muutus köögiks alles pärast prantsuse revolutsiooni. Enne seda oli praktika selline, et köögid asusid väljapool eluruume, eraldi hoones - ilmselt mõned tulekahjud, kus suured linnad maha põlesid, olid sellise tava põhjuseks. Revolutsiooni ajal kamandati siia ruumi elama kunagine lossihärra koos oma kuue lapsega ning pärast seda tehtigi siia köök. Igati moodne söögivalmistamise koht oli. Näiteks oli suures kaminas lihakeerutamisvarras, mis pöörles automaatselt. Ok, mitte päris automaatselt. Esmalt tuli suur pomm vintsiga lae alla tõmmata. Aga kui see tehtud, siis see vaikselt-vaikselt vajus maa poole tagasi ning kettide süsteem pani kaminas varda tööle. Väidetavalt oli „ühe keeramisega“ paar tundi pöörlemist hooletu.
Uuema aja dekoratsioonidega tuba
19. sajandi lõpul jäi Bléde perekond lossist ilma ja selle ostis Monte Carlo ooperimaja direktor, kes siis seda omatahtsi tsipa ringi ehitas. Õnneks ta kõikide tubade kallale ei läinud, kuid need, kuhu renoveerimisega jõudis, seal ta ikka tegi „põhjalikult“. Kui tollal oleks olnud olemas selline asi nagu muinsuskaitse, siis ilmselt oleks
Juurviljaaed
seal ametis töötanud inimesed ennast osakondade kaupa oksa tõmmanud. Härra ooperidirektor nimelt kasutas „renoveerimises“ stiilide mõttes nii Vana-Roomat, renessanssi, gootit, bütsantsi ja nii edasi. Ehk selline totaalne puder ja kapsad. Nagu tornide ja sammastega funk-palkmaja. Osadele meeldib, aga enamus katkuvad peast karvu ja mõtlevad, et miks inimesed teevad niiviisi.
Kõrvitsad... vist
Õnneks sai suurel restauraatoril kiirelt raha otsa ja nagu mainitud, siis tervet lossi ümber ei ehitatud. Teisalt jäi Cormatin nüüd 50 aastaks täiesti unarusse ning oleks ilmselt maa pealt kadunud kui kolm huvilist poleks seda aastal 1980 ära ostnud. Selle kohta, millises seisus nad lossi said, oli vanasse talli üles pandud ka fotoseeria. Loss oli igast otsast lagunema hakanud, vallikraav oli kinni aetud, aiad oli täiesti kadunud (aedade koha peal oli võsa).
P
Château de Cormatin täies hiilguses
eamiselt oma raha kasutades, kuid mõningal määral ka riigiabi saades, suudeti 15 aastaga kunagine hiilgus suuresti taastada. Läänekülge küll üles ei ehitatud, kuid see võib veel tulevikus juhtuda. Ehk siis täies ulatuses renoveeriti alles olnud lossiosa, puhastati kinni aetud vallikraav ning täiesti nullist rajati uued ajad (küll vanade kaartide järgi). Suureks abiks tööde juures on olnud kindlasti ka need ligikaudu 60 000 külastaja piletirahad, kes lossi aastas külastavad. Igatahes tohutu töö oli ära tehtud.
Lehtla ja labürint
Oma tuuri me lõpetasimegi lossi aedades. Päris lahe oli köögiviljade aed, kus tomatid ja kõrvitsad ja kurgid ja ka lilled olid kõik kunstipäraselt kasvama pandud.
Linnu- ja loomakujulised põõsad
Labürint- aeda, mille keskel oli lehtla, suutsime isegi ära eksida. Päris paanikat ei tekkinud, sest hekk oli piisavalt madalal, et sellest üle näeks, kuid mitu korda jõudsime tupikusse. Lehtla ise aga oli selline, kus sees elasid väikesed linnud ja jänesed ning mille katusel avanes hunnitu vaade lossile. Täitsa mõnus õhtuveetmise koht, eriti arvestades seda, et nendes aedades polnud rohkem hingelistki.
Elevant!
Omapärane võiks olla sõna, mis kirjeldab seda aeda, kus osad põõsad olid pügatud loomad-lindude kujuliselt. Seal olid öökull, elevant, kukk, jänes, kass, tigu, koer ja nii edasi. Kas nüüd meeldib või ei meeldi, aga vaeva on ka seal kõvasti nähtud.
Viisteistkümmend minutit enne uste sulgemist, astusime lõpuks Cormatini peaväravast välja. Kuna õhtu oli ilus, päikese loojumiseni veidi aega, siis otsustasime, et päris otse ööbimiskohta tagasi ei sõida. Panime GPS-i vahepunktiks Autuni linna ja siis lubasime tal teekonna arvutamisel kasutada ka kõige väiksemaid teid. Kokku tuli seetõttu marsruut, mida mõni tagasihoidlikuma emotsioonipagasi ja sõnavaraga inimene nimetaks maaliliseks. Sõit läks läbi künkliku lõuna-Burgundia, peamiselt piki põldude- ja heinamaade vahelisi teid, sekka ka mõni külake. Kord sõitsime orus, siis aga kruttisime vaikselt kuppelmaastiku kõrgematesse sfääridesse. Ja vaated olid tõesti hunnitud, oivalised, vaimustavad, võrratud! Kohati isegi õevased (et ei peaks guugeldama siis siin on link, täiesti eestikeelne sõna :P)!!
Burgundia lehmad on enamasti valged ja Charolais tõugu (loe: šarolee šallallaa makramee) ning õhtupäikese käes nad lausa särasid aasadel. Ja ükskõik kuhu suunas vaatasid, paistis alati kätte mõni lossikatus, kirikutorn, pisike külake. Mitu korda
Maavärk
pidasime kinni, et seda kaunidust oma ajukäärude vahele ning ka fotoka mälukaardile salvestada. Nii ei olnudki imestada, et Autuni linna jõudsime alles pimedas.
Ega meil muud asja siia polnud kui niisama linn üle vaadata. Reisikavas oli meil Autuni ja siinsete vaatamisväärsuste
Kaunid maastikud
külastus üles märgitud, kuid allesjäänud päevi vaadates tuli tõdeda, et seekord me tolle linnaga põhjalikumat tutvust teha ei jõua. Aga see ei seganud meil niisama vanalinna piirkonnas ringi sõita ja peamised vaatamisväärsused vähemalt väljast üle vaadata.
Cathédrale Saint-Lazare d'Autun
Üks selline maamärk oli näiteks Autuni katedraal (ametliku nimega Cathédrale Saint-Lazare d'Autun). Kunagi ehitati selline uhke kirik siia seetõttu, et Autuni läbisid suured palverändurite massid, kes külastasid lähedal asuvat Vezelay kloostrit ning liikusid Hispaanias oleva lõppsihtkoha - Santiago de Compostela - poole.
Võib-olla oli isegi tore, et õhtul hilja siiakanti jõudsime. Rahvast liikus suhteliselt vähe ning katedraal oli kenasti valgustatud. Hoone ise asub keset Autuni, ilmselt selle müüriga ümbritsetud vanalinna kõige kõrgema koha peal. Sinna jõudmiseks tuli sõita piki kitsaid (ja ka väga kitsaid), aga samas järskusid munakivitänavaid. Kuigi pildilt võib jääda mulje, et kirik asub keset suurt platsi, siis see mulje on petlik. Saint-Lazare on ikka üsna majade vahele surutud ning antud foto saamiseks tuli mul teha ikka päris mitu pilti ja need siis omavahel kokku kleepida.
Jaanuse tempel
Teine vaatamis- väärsus, mille otsustasime tol õhtul veel „aia tagant“ üle vaadata, oli Jaanuse tempel (ametlikult küll Januse, aga räägime ikka eesti keeles). Arvatakse, et roomlased ehitasid selle pühamu sellele kohale, kus enne oli olnud gallialaste puust tempel. Vana-Roomas oli Jaanus see mees, kes kontrollis sõdu, uksi ja väravaid (misasja??), alguseid ja lõppusid. Tema nimest tuleneb näiteks ka jaanuarikuu nimi.
Jaanust kujutati tavaliselt kahe näoga (üks habemes nagu hipsteril ja teine aetud nagu… mitte-hipsteril) ning kui me tol õhtul need templivaremed lõpuks üles leidsime, siis tundus, et need kaks nägu olidki vanast templist alles jäänud. Varemetes olid avad täpselt selliste kohtades, et moodustus nägu ning kunagisest võimsast templist oli alles ainult kaks seina.
Kui ma mainisin, et „leidsime varemed üles“, siis täpselt nii see ka oli - tükk aega otsisime, aga lõpuks leidsime. Jaanuse tempel asub Autunist natuke väljas, keset üht heinamaad (lehmad reaalselt luusisid seal ringi) ning viitadega oli sealkandis väga hoolsalt ringi käidud. Selles mõttes, et ilmselt olid viidad kellegi toas hoiul, et nad ilmastiku käes viga ei saaks, sest tee ääres me neid igatahes ei näinud.
Ei maksa vist isegi mainida, et peale lehmade seal kedagi ei olnud. Ok, kui päris aus olla, siis kui auto ära parkisin ühe heki äärde ja ukse avasin, et välja minna, pistis heki taga üks koer täiest kõrist lõugama. Kolm-neli miniinfarkti hiljem sain siiski statiivi üles säetud ja pildid tehtud, kuid selle paiga eraldatus tekitas veidi kõhedust (pime oli kah, ei näinud, mis ümberringi sünnib), mistõttu panime peagi padavai Beaune’i poole ajama.
Tund aega sõitu pimedatel ja kurvilistel mägiteedel ning juba keerasimegi oma Ibise parklasse. Hotellitoas kinnitasime veel kiiresti keha, kuid väsimus oli meid selleks ajaks juba kätte saanud. Vahvate elamuste ja toredate kogemuste saamine viib lõpuks selleni ja mõlemaid oli tol päeval päris palju olnud.

Kommentaare ei ole: