10.09 - Pariis, St Malo

Au revoir Paris! Ehk siis kodukeeli pidi – rõõmsa jällenägemiseni, Tallinn… Pariis. Jah, Pariis ikka. Nii võib tänase päeva kokku võtta.
Trepist alla, paar sammu, pagariäri, sarvesai, paar sammu, trepist üüüülesssss, ähkimine, veel paar korrust trepist üles, ähkimine ja juba saigi hommikust süüa. Enne äraminekut koristasime enam-vähem ära kah, et perenaisel oleks lihtsam koju tagasi tulla või siis järgmistele rentnikele tuba ette valmistada (mis oli tõenäolisem stsenaarium). Täpselt 8 päeva pärast oleme ju siinsamas tagasi ning ei tahtnud seda, et omanik mõtleks, et „jälle need räpakotid tulevad“. Loomulikult oli plusspunkte vaja teenida ka Airbnb jaoks – positiivsed kommentaarid aitavad meil ka tulevikus toredates kohtades ööbida.
Päris paras killavoor oli see, millega me end teele asutasime. Lisaks tavapärastele kohvritele ja seljakottidele veel kilekotid üle jäänud toidu ja jookidega. Õnneks polnud väga pikalt vaja kõndida, kuid päris maja kõrval ka Europcari esindus polnud. Tuli sõita metrooga Bastille peatusesse ja sealt veel veidi jala minna. „Rõõmsa“ tähelepanekuna märkasin, et Rue de la Roquette’i pidi sõidab muuhulgas ka buss number 69 (mille peatus oli meie korterile lähemal kui metroopeatus) ning bussipeatus oli praktiliselt Europcari ees. Ehh, inimene õpib kogu elu… No ei ole harjunud niiviisi mõtlema, et peale metroo on Pariisis ka muid ühistranspordiliike. Kõik see kohvrite tassimine alla metroosse ja uuesti pärast trepist üles oleks võinud olemata olla, aga no näed läks teisiti. Jälle targem vähemalt.
Aga niisiis Europcar. Tõele au andes broneerisin auto küll Alamo Rent-a-Cari lehe kaudu, sest nii oli kõvasti soodsam, kuid Alamo esindaja Euroopas oli toona veel Europcar. Mõni kuu hiljem see koostööleping kahjuks lõpetati, mistõttu enam sellist skeemi kasutada ei saa. Kahjuks seepärast, et läbi Alamo tuli sarnaste sõidukite hinnavõit ikka päris oluline. Täpselt sama auto, täpselt samast asukohast ja täpselt samadel tingimustel (piiramatu kilomeetrite arv, Superkasko) oli Europcarist otse võttes ligikaudu 30% kallim.
Autoks oli seekord Fiat 500L. Ei, see ei olnud see pisike klouniauto vaid täiesti korralik viieukseline massin. 8 päeva rendihind koos kõigi kellade ja viledega oli 230€ ehk siis väga mõistlik. See oli küll diisel ja manuaal, kuid tegelikult ette heita polnud talle väga midagi. Kaks suurt kohvrit mahtusid pagasiruumi kenasti ära ning pea- ning jalaruumi oli maa ja ilm. Kohvrite mahtumine on ka minu peamine motivatsioon suuremate autode rentimiseks – saab pagasit kenasti varjatult autos hoida kui ise linna peal ringi kappad. Loomulikult on võimalik ka siis klaas sisse lüüa ja uurida pagasiruumi sisu, kuid selline stsenaarium oleks kordades tõenäolisem kui üks kohver näiteks tagaistmel vedeleks.
Europcari teenindus oli kiire, asjalik ning probleemivaba, mistõttu auto saime ruttu kätte. Vaid üks väike tõrge oli – auto kirjelduses oli mainitud, et taga vasakul on auto küljeplekil kriim. Käisime koos Europcari töötajaga mitu ringi ümber auto ja selle mainitud osa veel eriti hoolikalt üle ja no ei ole midagi. Otsi kuidas tahad, kuid ei olnud ühtegi kriimu ega mõlki. Ise ka ei hakanud seda tekitama, et reaalne olukord ühtiks süsteemides oleva infoga, mistõttu kehitasime mõlemad kokkuleppe märgiks õlgu ja sain võtme kätte.
Ae-ae Estcube või mõni teine satelliit… Olin GPS-i kenasti valmis seadnud ning lõppsihtkoht St Malo oli paigas, kuid kui maa-alusest garaažist välja sõitsime, ei tahtnud seade kuidagi taevaste jõududega ühendust saada. Alguses mõtlesin, et küll see ühendus nüüd kohe tuleb, sest ega ma väga pikalt seal kitsa ja ühesuunalise tänava ääres jokutada ei saanud, kuid vat ei tulnud. Arvestades oma asukohta Pariisis ja seda, kuhu poole jääb Britannia rannik (kuhu me soovisime sõita), hakkasin aimamise peale valima tänavaid, ise pingsalt GPS-i jõllitades ja lootes et sealt tuleb kinnitus, et ma sõidan õiges suunas.
10 minutit ei toimunud mitte midagi – seade otsis endiselt satelliite. Ütleme nii, et Pariisi liiklus pole naljategemine ka 10 paiku hommikul. Eriti kui pole siin linnas varem autoga sõitnud ja ei tea kuhu lähed. Motorollerid sipsisid mööda nii vasakult kui paremalt, mistõttu väga järske liigutusi roolis teha ei saanud. Ajan veel mõne motosunniku alla niiviisi. Lõpuks…. Lõõõpuks ühel laiemal alleel siiski tuli valgustatus ja õnneks saime teadmise, et olime teel täiesti õiges suunas. Paar pööret ja sõitsimegi juba kiirteel, mis viis otse St Malo suunas. Huuh, üsna stressirohke veerandtund oli, edasi läks juba lihtsalt.
Päris ühe jutiga me siiski seda ligi 400 kilomeetrit maha ei sõitnud. Kusagil Normandias keerasime kiirteelt maha, sest kõht oli ajapikku tühjaks läinud. Jõudsime ühte armsasse väikesesse külasse, mille nime ma kahjuks ei mäleta ja ega see polegi tähtis. Tähtis on see, et külake oli igatepidi üles vuntsitud – teed olid korras, majad olid kõik renoveeritud, igal pool oli palju lilli/puid/muid kaunistusi. Selline idülliline elukoht provintsis, kus kõik teadsid kõiki. Kui ikka Pierre eile õhtul tuigerdades koju jõudis, siis sellest teadis hommikul ka poolkurt vanamutt Agatha külaservast, kes reeglina kellegagi ei suhelnud.
Parkisime oma fiatikese ära ja marssisime uhkelt ühe restorani juurde, kus oli akna peal suur teadetetahvel „Plat du Jour“ (päevapraad). Natuke nuputamist ja juba oligi selge, et mis tol päeval siis menüüs kah on. Noh nii enam-vähem oli selge tegelikult. Enne aga kui istet saime võtta, tuli üks kohalik onkel ja ütles, et siin saab praegu ainult tina panna (tahtsin öelda, et… et… saab maailma olulisimate probleemide arutamise kõrvale ka veini ja õlut tellida), lõuna serveerimine on kahjuks möödas. No muidugi, mida me ometi mõtlesime. Kell oli juba kaks läbi ju, loomulikult on söögikohad suletud.
Douillon
No kui sooja toitu restost ei saa, siis tuleb minna boulangeriesse. See oli õnneks lahti ja äri pidas väga sõbralik tädi. Koogikesed olid hoopis teistsugused kui Pariisis, ikkagi Normandia ju. Võtsime sealt ühe soolase piruka, veel mõned väikesed koogikesed ja Normandia spetsialiteedi – terve pirn taignas (maksis ainult 1€!). Soolase piruka ja koogikesed pistsime kohe nahka, douillon (see on see spetsialiteet) jäi õhtuks. Kõht saia täis, võis sõit jätkuda.
St Malo linna jõudsime kaunil pärastlõunal. Eesmärk number üks oli leida öömaja. Selleks sõitsime rannapiirkonda välja ja siis natuke tagasi – lootus oli, et nii jõudsime mõistliku hinnatasemega hotellideni. Arvestades St Malo populaarsust nii prantslaste kui brittide hulgas, võis arvata, et merevaatega võõrastemajades on hinnad stiilis „a-palju-teil-on-raha?“.
Esimeses kohas ei näkanud – oli välja müüdud. Samamoodi teine, kolmas… Tohoh, mis nüüd toimub? Oli ju kolmapäevane päev ning septembri keskpaik – kus need ööbimiskohad siis nii otsas on? Ibise hotellid olid täis, B&B Hotel oli täis ja niiviisi edasi liikudes olime lõpuks täitsa äärelinnas, kus silmasime kodumajutuse silti. Pärast pikka kellatilistamist õnnestus omanik välja suitsetada. Inglise keelt ta ei mõistnud, kuid suutsime oma soovi selgeks teha. Tema tegi aga selgeks, et tema ei otsusta siin midagi – seega helistas naisele. Kui naine sai teada, et tahame jääda ainult üheks ööks, siis oli mehe näost juba vastus näha. Üritas küll veel seal midagi uurida, kuid oli selge, et nii lühikeseks ajaks nad ei viitsi kedagi võtta. Seega saime ka sealt ei.
Nüüd sõitsime juba linnast välja. Linna jõudes jäi meelde, et enne linnapiiri oli väike külake, kus paistis mitu hotellisilti. Tekkis juba väike ahastus, et mis siis saab kui sinna ka ei saa. Küla nimi oli Saint Jouan Des Guerets ning seal tõepoolest asus 3-4 odavama hinnaklassi hotelli – no sellised „voodi-2 tooli-peldik“-tüüpi hotellid. Esimene oli taas täis, kuid teiseks lõpuks näkkas. Juhuu! Campanile Saint Malo nime kandev hotell andis meile kasina, kuid puhta toakese 71.60€ eest. St Malo kohta oli see väga hea hind, tavalised kolmetärnikad linnas sees kippusid hinna mõttes kolmekohaliseks. Ühesõnaga – see on Prantsusmaa üks kõvemaid kuurortlinnasid Atlandi kaldal, mistõttu tasub omada hotellibroneeringut, kui siia tulla. Suhteliselt kohustuslik on see ilmselt suvekuudel, muidu võid sama targalt minema sõita. Tipphooajal võib lähim vaba hotellikoht olla näiteks 50 kilomeetri kaugusel. Jah, see on NII populaarne piirkond.
Nüüd kui voodikoht olemas (reisipäevik väidab, et ainsaks käegakatsumatuks puuduseks oli vetsuharja puudumine :P), saime minna linna peale. Mõni kindlasti mõtleb, et kui reisikirja nimi on „Pariis ja Burgundia“, siis miks pagana päralt me nüüd Britannias oleme? Burgundia jääb ju Pariisist veidi teises suunas. Et kas GPS-s läks midagi valesti? Ei läinud valesti, täiesti teadlikult tulime siia rannikule. Ei, mitte päevitama ja ujuma vaid tulime nautima seda, mille poolest Saint Malo kuulus on.
Lisaks kirevale ajaloole (kust ei puudu ka piraadid) väidetakse St Malo oleva linna, kus on ruutkilomeetri kohta kõige rohkem mereannirestorane ja ka pannkoogirestorane. Just mereannid oli see peamine põhjus – naisel oli suur soov erinevaid limukaid ja molluskeid proovida ning see linn on antud tegevuseks parim koht. Ning neid mereannirestosid pole mitte ainult palju vaid nad on ka head, sest enamus kraamist tuleb siitsamast randadest/merest. Taset näitab kasvõi seegi, et pisikesse vanalinna mahub ära lausa kaks Michelini tärnirestorani.
Saint-Malo kaunis rand
Mina panustasin selle peale, et ehk on maakonnas mõni siga või veis ka maha löödud, kelle korjus on siis ära tükeldatud ja pannile visatud (loe: lootsin, et menüüs ikka liha ka on). No ja pannkookidele panustasin kah loomulikult.
Kuna meie plaan oli siin linnas viibida ainult ühel õhtul, siis liikusimegi kohe vanalinna juurde ära. Auto sai jätta mugavalt linnamüüri ja ranna lähedale parklasse, kus parkimine oli oluliselt odavam kui näiteks Tallinna kesklinnas.
Vaikselt-vaikselt jõudis kätte ka õhtu ja päikeseloojangu aeg, mis on just sobilik hetk mererannas jalutamiseks. Kui me linna jõudes siit mööda sõitsime, ääristas promenaadialust müüri kümnete meetrite laiune liivariba. Nüüd oli sellest alles jäänud vaid ehk kolmandik ja seegi vähenes pidevalt. Heaks näiteks kiire tõusu kohta oli see kui
Fort National väikese saarekese peal
panin statiivi paari meetri kaugusele sellest kohast, kuhu laine ulatus ning pärast seda kui olin 3-4 fotot ära jõudnud teha, limpsas laine juba mõnuga statiivi jalgu. Siin piirkonnas ongi ühed maailma suurimad looded (tõusu ja mõõna vaheldumine). Lähedal asuv Mont St Micheli saar on kõige markantsem paik, kuid ka Saint Malos võib tõusu ja mõõna vahe olla 13 meetrit ja rohkem (see on siis vee sügavus). Ja praegu oli tõusu aeg, vesi muudkui lähenes müürile.
Ümbruskond oli aga väga kaunis – ühes suunas uhke vanalinn (küll suuresti peale sõda üles ehitatud) ja teises suunas selline viktoriaanlike majadega kuurort ning loomulikult Inglise kanal (La Manche’i väin). Oli küll tuuline, samas mõnusalt soe. Kuna see vanalinna osa tundus ikka tõeliselt vinge, siis otsustasime, et teeme homme hommiku poole seal ka veidi pikema tiiru. Ega meil ju kiiret pole kuhugi, ega’s Burgundia kuhugi ära kao. Aga see siis homme. Tänase päeva kulminatsiooniks pidi olema õhtusöök mereandidele spetsialiseerunud restoranis, kuid kõigepealt tuli see õige üles leida. Õnneks on Prantsusmaal igal pool levinud praktika, et restoranimenüüd on ilust väljas olemas. Tegime vanalinnas mõned tiirud, uurisime pakkumisi ja lõpuks jäi valik restoranile Le Jacques Cartier. Jacques Cartier oli muide Saint Malost pärit meresõitja, kes sisuliselt avastas Kanada ja kuulutas selle Prantsusmaale kuuluvaks alaks. Aga mitte ajalootundi ei läinud me sinna.
Rõõmus uudis minu jaoks oli see, et menüüs oli tõepoolest paar liharooga. Veel rõõmsam oli see, et 20€ eest pakuti eelrooga, pearooga ja magustoitu. Võtsin alustuseks pasteedivaliku, pearoaks äärmiselt maitsva ja pehme liha, magustoiduks puuviljasalati ning kõrvale mõnusat Burgundia veini. Aga ka mitte selle – äärmiselt tavapärase toidukorra – pärast ei saanud siia tuldud.
Valik ühele inimesele
Niisiis mereannid. Pärast pikka kaalumist võttis naine mereandide valiku ühele. Oli võimalus võtta ka kuninglik mereandide valik ühele (kus oli juures näiteks pool Euroopa homaari), kuid teenindaja seda ei soovitanud. Ja õigesti tegi, sest nagu pildilt näha, oli ka see teine valik üsna keiserlik. Ma ehmatasin esiti lausa ära kui kogu see vaagnatäis laua peale pandi. Praktiliselt iga liik eraldiseisvalt tekitab minu siseorganites ainult nägemise peale lühiseid (osad oleks väga edukad painajad ka õudusunenägudes). Aga siin olid nad kõik koos! Ja mina pidin samal ajal sealsamas sööma!
Koos nende elajatega toodi lauale ka paras seljatäis igasuguseid haamreid, purustajaid, meisleid, nõelu, urgitsaid, kaabitsaid ja pagan teab mida kõike veel. Usun, et tööriistade loetelu oli ammendav selleks, et ära teha näiteks maksasiirdamine või amputeerida jalg. Tegelikult olid need vidinvärgid kõik selleks, et serveeritud merelojustest söömiseks sobilik ollus kätte saada.
Krevetipoiss
Aga mis sinna valikusse siis kuulusid? Neli austrit, üks ämblikkrabi, tõrikodalased (jah, ongi selline nimi – inglise keeles „whelks“), meriteod („winkles“), krevetid, langustiinid ehk Norra salehomaarid, vöödikvähid („squat lobsters“), velvetkrabid („velvet crabs“) ja südakarbid („dog cockles“). Kõik värske kraam, enamasti püütud/kätte saadud mõnekümne kilomeetri raadiuses. Ning tuleb tõdeda, et veel võikam nende nägemisest, oli osade molluskite söömine. Veel tuleb tõdeda seda, et oli puhas õnnistus, et teenindaja oli äärmiselt abivalmis ja inglise keelt kõnelev neiu. Ilma tema abita oleks mingite limukate söömine õnnestunud tõepoolest samahästi kui maksasiirdamine algajal lihunikul. Sest olgem ausad – kodumaal ikka tigu naljalt suhu ei pane (kui sa just mingis õelas kihlveos ei osale) ning rannast leitud karbid on maksimaalselt lihtsalt ilusad vaadata. Seetõttu ei olnud ka kõikide „roogade“ puhul teada, millega neile lähenema peaks ning millist osa suhu pistma peaks (ja millist päris kindlasti mitte).
Meritigu - pool on söödav, pool on s...
Näiteks meretigude puhul oli see viimane äärmiselt oluline, sest kui ta karbist spetsnõelaga välja urgitseti (prrrr… jah, ma endiselt sõin seal kõrval), oli pool sellest asjast, mis nõela küljes oli, puhas sitt. Nagu ma kommentaaridest aru sain, siis maitse tegelikult oli kõigil väga hea (kui sulle säärased asjad suupärased on).
Kogu see söödava materjali erinevatest õnarustest kätte saamine võttis aga päris palju aega ja vaeva. Kuigi minu kolme käiguga kokk väga ei kiirustanud - lausa nii, et iga käigu järel jõudis kõht enne tühjaks minna, kui järgmine toodi – aga ikkagi jõudsin puuviljasalatist viimase viinamarja enne suhu pista, kui see mereelukate vaagen tühjaks sai. Selleks ajaks olime seal restoranis istunud juba üle paari tunni. Seega suurt mereandide portsjonit võib soovitada ikkagi heas füüsilises toonuses olevale, kainele inimesele. Kainust on selleks vaja, et nende terariistade ja tangidega endale liiga ei teeks.
Enne päris lõppu naise jõud siiski rauges, kõht oli täis saanud. Alusel lebasid elutult veel neli õnnetut langustiini ja üks väike velvetkrabi. Uurisime teenindajalt, et kas need võiks ehk kaasa võtta. See oli märguanne ümberkaudsete laudade inimestele. Üks küsis prantsuse keeles teenindajalt üle, et kas ta sai õigesti aru, et keegi tahab langustiine kaasa võtta?!?? Jah, nii see oli. Seepeale hakkas vanahärra puhkima, ajas silmad suureks ja ütles välja kõik inglise keelsed sõnad, mis ta oma elu jooksul selgeks saanud oli – no-no-no-no, salmonella, ebola, cholera, death!!!!
Saint-Malo kindlustorn koos linna lipuga
Mida erutunud naaberlaua kodanik öelda tahtis, selle tõlkis teenindaja ära – langustiine süüakse ainult värskena. Neid ei jäeta järgmiseks päevaks, sest mittevärskete söömine võib tekitada raskeid kõhuhädasid ja mürgistusi. Krabide söömine järgmisel päeval on ok, aga langustiinid tuleb kohe ära süüa ja ülejäägid ära visata.
Siiski oli kelnerinna kliendi soovidega arvestav isik, mistõttu pakkis ta kõik ülejäägid ilusti kaasa. Pani karbi põhja hoolega jääd, mereannid nende peale ja kaasa tuli siis soovitus, et langustiinid sööge kindlasti siis täna ära. Ausalt öeldes selle jutu peale, mis räägiti, ei olnud küll enam mingit isu (pluss veel see väike asjaolu, et kõht oli väga täis). Aga no kaasa me need ülejäägid võtsime.
Õhtu ja linnamüür
Enne kui parklas autosse istusime, vaatasime veel üle ka selle, et kui kaugele siis merevesi jõudis. No ikka jõudis küll. Promenaadilt (ülal rannapiltidel on see näha – asub kõrgel kalda peal) läheb alla randa lai kaldtee ning meri loksus üsna selle ülemises ääres. Ehk siis see koht, kus me ennist olime pilti teinud, oli nii paari meetri sügavusel vee all. Sürr värk, aga eks homme hommikul siis näeb lähemalt. Tänaseks tõmbasime päevale joone alla ja sõitsime hotelli ära. Õhtu lõpetas eelpool mainitud traditsioonilise Normandia pirniküpsetise manustamine. Ütleks nii, et Eesti ahjuõun suhkruga on ikka kraadivõrra kõvem sõna magustoidumaailmas kui see taignasse keeratud pirn. Aga süüa see siiski kõlbas ning võib-olla kunagi isegi prooviks veel. Tänaseks aga head ööd!

Kommentaare ei ole: