09.09 - Pariis, Versailles

…täna on autori sünnipäev! See sai äramärgitud kohe kui kell lõi südaöötundi. Sain mitmest osast koosneva vinge kingituse, kuid suurem pidu selle peale siiski lahti ei läinud. Öö oli käes ja väsimus hinge roninud, mistõttu jätkus hällipäev hällis magamisega.
Ligikaudu üheksa tundi hiljem alustasime seda päeva siis uuesti. Taaskord oli akna taga meid ootamas soe suveilm ning kuna täna soovisime sõita linnast veidi välja, siis selline väike meteoroloogiline infokild tegi hirmsasti heameelt.
Hommik algas ses mõttes teisiti, et ma ei jooksnudki ummisjalu nurgapealsesse pagariärisse vaid tarbisime hoopis õhtul kaasa ostetud ning ka külmkapis leiduvat provianti. Sõime kõhu korralikult täis, sest mine tea, millal jälle saab, läheme ju täitsa „maale“ ära. See „maa“ muideks oli Versailles kompleks Pariisi külje all. Sinna saamine on tegelikult üpris mugav, sest kesklinnast läheb palee juurde rong. Päris treppi see küll ei sõida, aga siiski küllalt lähedale.
Oma maja uksest välja astudes, hakkasime siiski veidike muretsema söögi pärast. Tõesti ju ei tea millal jälle saab. Ei mäletanud kas Versailles’s oli mingi söögikoht või mitte. Seda aga mäletasin, et see kompleks on ikka üüratult suur. Et võimalikud gastronoomilised riskid ära maandada, läksime ikkagi sellest nurgapealsest boulangeriest läbi. Usun, et näod olid selleks ajaks müüjatele juba tuttavad :) Küll aga ei olnud meie ostud väga etteaimatavad (välja arvatud varahommikused croissantid). Soov oli proovida võimalikult erinevaid produkte ning seekord ostsime pikale reisile kaasa ühe rosinasaiakese, ühe šokolaadiga kaetud pätsi ja kaks quiche’i (sisuliselt soolane koogike). Üks quiche oli sibula ja teine singiga. Sellega peaks mõnda aega elunatukest sees hoidma küll.
Kuna ei viitsinud metrooga skeemitama hakata, jalutasime otse Notre-Dame’i juurde, kust siis pääses maa-alusesse rongipeatusesse, kust pidi minema RER C nimeline linnalähirong. Jällegi oli see „sissepääs rongipeatusesse“ mõnevõrra eksitav. Kui Notre-Dame’i juures maa alla minna, siis oled sa alles väga pika teekonna alguses. Vahepeal oli tunne nagu oleks kusagil iidse Egiptuse püramiidi seest hauakambrit otsimas – trepist alla, veelkord trepist alla, vasakule, trepist üles, paremale, trepist alla, paremale, vasakule ja nii edasi. Hirm tuli naha vahele, et kas nendest saiakestest jätkub isegi selle hetkeni kui esimest korda rongi näeme. Tegelikult ka – arvasin, et kui praegu maa peale läheks, siis mitte ei oleks Pariisist kaugel vaid üldse juba väljaspool Prantsusmaa territooriumi. Siiski nii hulluks ei läinud ja ühel hetkel tuli pärast järgmist vasakpööret perroon. Õige perroon.
See, et tegu on õige perrooniga, sai selgeks momentaalselt. Nimelt olid välisturistide (kes olid siin peatuses ilmselges ülekaalus) abistamiseks tööle võetud suur hulk reisisaatjaid, kes iga mõne minuti tagant hõikasid, et järgmine rong tuleb X minuti pärast. Ja et see EI LÄHE Versailles’sse. Versailles’sse läheb üle-ülejärgmine rong. Seda kõike hõigati nii prantsuse kui inglise keeles. Lisaks olid üleval tablood saabuvate rongide aegadega – mitme minuti pärast tuleb ja kuhu sõidab.
Kui esimene rong saabus, siis loomulikult tekkis kõigi rongisaatjate ümber summ turiste, kes küsisid, et kas see rong nüüd läheb kuningapaleesse. Osad hakkasid kohe ka peale ronima. Siis korrutati jällegi üle – see rong EI LÄHE Versailles’sse, tuleb veel natuke oodata. Väga rahulikult seletati, tehti isegi nalja. Sama kordus ka järgmise rongi puhul, mis taas ei läinud Versailles’sse, mille kohta pidevalt teadvustati ja mille kohta olid ka tablood väljas. Aga ikkagi:
„Et siis see nüüd läheb jah?“
„Ei, musjöö/madaam, see rongi EI LÄHE Versailles’sse, järgmine läheb“
„Et siis ei peaks peale minema?“
„Pigem ei soovita.“
„Ahah, aga öelge siis kui õige rong tuleb, eks.“
„Jah, loomulikult madaam/musjöö…“
„Aga olete kindel, et see rong ikka ei lähe, ei tahaks õigest rongist maha jääda?“
„Olen üsna kindel, oodake palun järgmist rongi. Järgmine läheb.“
„Ok, aga öelge siis ikka, eks…“
„Loomulikult, madaam/musjööö...“
Täiesti uskumatu kui rahulikuks ja rõõmsameelseks need raudteelased jäid. Mul kõrvaltvaatajana tekkis selle 10 minutiga juba selge frustratsioon. Kuidas on võimalik, et need küsijad on oma eluteel nii kaugele üldse jõudnud? Maailmas on ju niipalju ohte, märke ja signaale, mida kõike tuleb teada ja meeles pidada. Et punasega ei tasu teed ületada, et tuli teeb aia, et inimene ei oska lennata ja nii edasi. Osade seal peatuses kohatud inimeste osas ei olnud ma kindel, et kas nad ikka teadsid kõike seda. Ma saan aru kui sa ei saa prantsuse keelest aru, aga siin oli kõik inglise keeles ka olemas (mida kõik turistid näisid oskavat). Aga ikka oli keeruline…
Lõpuks siis õige rong tuli. Näitasin ilusti vanuritele ja lastevankritega naistele koha kätte, nendest pole ikka trügimisel mingit vastast :) Ühesõnaga, saime istuma teisel korrusel. Ning tegelikult oli päris õnn, et siin jaamas peale tulime. Järgmises peatuses lisandunud reisijad pidid juba suures osas püsti seisma. Kesklinna lähistel peatus rong üsna tihti, kuid mida kaugemale jõudis seda harvemini pidureid kasutas.
20 minutit hiljem olimegi kohal.
Versailles väravakaunistus
Versailles ümber on olukord pidevalt selline nagu Prantsuse revolutsiooni ajal – tusased rahvamassid tunglevad ja üritavad paleesse sisse pääseda. Vahe oli ainult selles, et paarisaja aastaga on palee omanik nutikamaks muutunud ning küsib selle võimaluse eest raha. Meil oli taas pilet olemas (Paris Museum Passiga sai ka siia sisse), kuid seekord antud asjaolu meile olulist eelist ei andnud.
Järjekord
Versailles välimiste väravate ja palee vahele jääb suur väljak nimega Place d’Armes (muideks sõna „platsdarm“ tuleb sellest), mis oli aga paksult organiseerunud rahvast täis. Täpsemalt siis seisti järjekorras. Väljaku pikkus on ligikaudu 150 meetrit ning palee sissepääsu saba ulatus veidi rohkem kui kolm korda edasi-tagasi. Ehk siis jämedalt öeldes oli ootesaba pikk pool kilomeetrit! Ollallaaa… Eks me teadsime, et rahvast on palju, kuid et nädala sees ka selline hord siin on, see oli tsipa ootamatu. Arvestasime, et Versailles sulgemiseni on üle 5 tunni aega, mistõttu peaks ehk ikka tuppa pääsema, kuid päikese käes järjekorras ootamine (pool kilomeetrit… pool kilomeetrit!!!) ei tundunud ühestki küljest vaadatuna köitva tegevusena.
Kuninglik kabel (keskel)
No aga tuli seista. Kui sai tuldud, tuli seista. Sünnipäevameeleolu hakkas vaikselt kärisema, aga tuli seista. Päikesekiir (lisaks nendele, mis lagipähe paistis) aga ilmnes siis kui olime paar minutit saba lõpus oodanud. Järjekord hakkas liikuma ning hakkas liikuma päris kiiresti. Mitte küll piisavalt kiiresti, et vabaneda selja taga seisnud ameeriklannast, kes otsustas ajaviiteks ühele sabas seisnud kaasmaalasele ära rääkida oma eluloo ning haigusloo ja veel ka paari lähima sõbra elulood ning haiguslood. Kuulsime ilusti ära kuidas läheb tema tütrel, kuidas üks tema sõber Pariisi lukskorteris elab, kuidas neil USA-s järve ääres majake, kuidas mehel üks raske haigus avastati, kuidas nad mehega vanasti reisisid, mida ta eile Pariisis koges, mida ta täna Versailles tahab kogeda, mida ta homme Pariisis teha tahab, kuidas mingid asjad talle siin ei meeldi ja nii edasi. Ohvriks oli sellel keskealisel ameeriklannal üks nooremapoolne meesterahvas, kelle panus vestlusesse oli stiilis: „Oh?“, „Really?“, „Oh really?“ „That’s great!"
Palee keskosa uhke katus
Suumulk töötas mammil vahetpidamata – liiga palju infot! Püüdsime seda jutuvada ignoreerida ja leida asendustegevusi. Nii näiteks püüdsime järjekorrast leida potentsiaalseid eestlasekandidaate. Hinnangu aluseks olid välimus, riietusstiil, käitumine. Mõned potentsiaalsed kaasmaalased leidsime, kuid kuna piisavalt lähedale ei sattunud, et keelt kuulda, siis võimalikud kahtlused jäid tõestamata.
Henri de la Tour Auvergne kuju
Uskumatu lugu, aga pool tundi pärast järjekorra lõppu asumist jõudsimegi juba ukseni, kus siis oli turvakontroll. Pole paha, pole üldse paha! Siiski tasub Versailles’sse tulla võimalikult vara, näiteks avamise ajaks. Me suure tõenäosusega sattusime tipptunnile, sest lävepaku ületus toimus keskpäeva paiku. Arvestades seda, et tegemist oli tööpäevaga, ei taha teada, et mis siin toimub nädalavahetuseti, mil pariislased soovivad kah lossiaedadesse jalutama tulla.
Liiliad - prantsuse kuningakoja sümbolid
Loss ehitati siiakanti seetõttu, et ta oleks pealinnast piisavalt kaugel. Väidetavalt nägi Louis XIV väikese poisina Louvres elades rahva ülestõusu ning see ei andnud talle rahu ka suureks kasvades. Versailles oli pealinnast ühepäevase tõllasõidu kaugusel, mistõttu tundis Päikesekuningas ennast siin palju turvalisemalt. Eks tal muidugi tasus karta kah. Paleekompleksi maksumus oli tollases rahas ligikaudu 120 miljonit liivrit, mis tänapäeva üle tuues tähendab ligikaudu 2 miljardit eurot. Teha selliseid investeeringuid luksusesse ajal, mil väga suur osa rahvast elas elu ja surma piiril… see teeks ka kõige paadunumast parempoolsest sotsialisti.
Mitmekorruseline kabel
Palee oli küll suur ja võimas, kuid turiste lastakse tutvuma ainult loetud hulga ruumidega. Seetõttu saime vast tunnikesega tiiru peale tehtud. Kõige uhkem ja kõige rohkem viimistlust saanud ruum on Versailles’ kabel. Väidetavalt ehitati seda sama kaua kui ülejäänud paleed ning seda seetõttu, et kuningas nõudis kabeli osas absoluutset täiuslikkust. Tema nägemuse järgi sümboliseeris see kabel pühendumust katoliiklusele ja katoliikluse ülimuslikkust Prantsusmaal. Seepärast ei saanud ka ehitises olla ühtki viga.
Kuninglikud eluruumid
Rahvast oli „üllatuslikult“ palju ka siseruumides ning enamusel tundus hull tempo peal olevat. Kui jäid mingit asja tähelepanelikumalt vaatama, siis peagi seisid sinu läheduses kärsitud inimesed, kes tahtsid pilti teha (ilma sinu tagasihoidliku isiku pildil olemiseta) ja edasi minna.
Versailles jätab kohati tagasihoidlikuma (kui seda sõna üldse on võimalik selle palee kontekstis kasutada) mulje kui need Napoléon III ruumid Louvre’s. Kulda ja karda loomulikult on, kuid sellega on ringi käidud märksa
Marie Antoinette'i voodi
peenetundelisemalt ning kohati võiks isegi öelda, et stiilselt. Sest ega see loss ei saagi olla nagu nõukaaegne kommunaalkorter, kus osad seinad on värvitud lapselt näpatud guaššvärvidega ning laes oleva pirni ümber on ainsaks kaunistuseks ämblikuvõrk. Siin peab ikka sellist ülevoolavust ka olema ja seda
Viisakad toad
ka oli, kuid nii, et silma ei kriipinud. Mida rohkem me edasi läksime ja toast tuppa astusime, seda rohkem hakkas mul kusagilt kuklasopist tulema viisijupp: „Par-rap-par-rap-parraadujemsja na svoim…“. Kes teab, see teab, kes ei tea, see võib
siia klikkida. Tegelikult võivad klikkida ka need, kes teavad :) Musketäride lood ja kunagised vene (ning ka hilisemad USA) filmid ju keerlesid kohati ka Versailles ümber.
Peeglite saal
Mõne toaga seotud lugu oli aga küll selline, mida kunagises lastefilmis ei saanud kohe kindlasti mitte näidata. Näiteks Marie Antoninette’i magamistuba oli üks sellistest. Nimelt pidi prantsuse kuninganna sünnitama terve õukonna valvsa pilgu all, et kõik oleks kindel ja ametlik. No et ei tekiks olukorda, kus kuningaks sokutatakse mõni teine laps nagu teatavates seiklusfilmides on juhtunud. Ning see protsess ei olnud selline, kus kuninganna oli kusagil sirmi taga ja siis paar tähtsat õukonna liiget passis läheduses. Ei! Ikka kümned ja kümned inimesed passisid juures ning varjatuks ei jäänud seal mitte miskit. Konservatiivsest Austriast pärit Marie Antoinette’le olid prantsuse õukonna kombed nii vastumeelsed, et enne teise lapse sünnitamist suutis ta kuningat lõpuks veenda selle vana reegli ära muutmises.
Edukaid sõjakäike kujutavate suurmaalide galerii
Eks neid kummalisi reegleid oli veel. Näiteks kuninga ärkamisega oli seotud iga päev kaks õukondlikku üritust – väike ülestõusmine ja suur ülestõusmine. Kell 8 tulid kammerteener, arst, peakirurg ja lapsepõlve hoidjatädi Louis XIV äratama. Kardinad tõmmati voodil eest ja tseremoonia võis alata. Veidi vist teda kõpitseti kah (parukas pähe, ööpott viidi minema), kuid veerand üheksa tulid siis aristokraadid, keda selle tseremoonia esimese faasis osalemise õigusega oli õnnistatud. Räägiti olulisi jutte ning pärast seda pandi kuningas riidesse ning tuppa lubati veidi väiksemate õigustega isikuid. Mida aeg edasi, seda vähemad inimesed tulid ja lõpuks lubati tuppa ka naised ja lapsed :) See oli siis väike ülestõusmine. Suur ülestõusmine oli etapp 2, kus kuningas ilmus täisrõivastuses õukonna ette. Ja nii iga päev.
Peegelsaal oli muidugi uhke. Peeglid olid küll üsna väsinud, kuid uhke oli saal siiski. Kes veel ei tea, siis siin kirjutati alla I Maailmasõja lõpetanud rahuleping. Eks neid ajaloolisi sündmusi on Versailles’s veel toimunud, kuid see on vast kõige suurema mõjuga asi, kus vastaspooled paprile pookstavid alla panid ja lubasid, et ei tulista mitte KU-NA-GI (never-ever-ever) enam teineteise suunas. No see igavik kestis täpselt 21 aastat.
Maja läbi käidud, suundusime palee ülisuurtesse aedadesse.
„Stopp!“
„Mis kuradi stopp? Aeda läheme, meil on pilet olemas!“
„A vot ei saa, meil on siin speešal üritus. Aeda saamiseks tuleb osta 8€ pilet.“
„¤˵‰‴@##&!!“
„Ikkagi 8€“
Versailles tagantpoolt
Nojah, mis me siis ikka teeme. Olime ju siia juba tulnud, ostsime siis 16€ eest piletid „eriüritusele“. Kui te nüüd arvate, et meile näidati selle raha eest mingeid ilmaimesid või esinesid aedades maailmakuulsad artistid, siis eksite. Tõesti, muusika mängis. Barokne muusika mängis. Ja see oli ka kõik. No on ikka ahvid! Panevad aianurka transistorraadio mängima ja… 8€ palun. Hea, et niigi läks ja mingit moodsat audiokunsti ei pakutud. No, et keegi kunstnik röhitseb ja/või öögib aianurgas ja selle eest küsitakse raha. Ikka ilus muusika oli.
Tagantjärgi tarkus on teatavasti täppisteadus ning täna ma tean, et seda kulu oleks võinud kenasti vältida. Muusikalised aiad olid ainult vahetult Versailles lossi tagaukse juures, kuid nendest sai ringiga mööda minna. Kõik tagumised aialahmakad, Trianonid ning muu palee territoorium oli kenasti meie Paris Museum Passi hinna sees. Aga siis me ei teadnud seda.
Lõppematud alleed
Suur pluss selle lisatasu küsimise puhul oli see, et aiad olid praktiliselt inimvabad. Seiklesime seal labürintides ja vahepeal oli päris pikalt niiviisi, et mitte ühtki inimest ei näinud. Tegime piknikku, puhkasime jalga ja nautisime päeva. Tunne oli kohati selline nagu need aiad olidki mõeldud meie jaoks ja meie päralt. Jalutad mööda pikka ja kõrgete puudega alleed, jõuad kuhugi lagedamasse kohta, mille keskel on purskkaev kaunite skulptuuridega ning mitte ühtki hingelist! Võrreldes sellega, mis „toas“ toimus, oli kontrast veel eriti vägev.
Kui jõudsime Suure Kanali juurde (1670 meetrit pikk tehisjärv), sai läbi ka meie 8-eurone rõõm. Edasi oli taas tasuta osa (st see osa kuhu pääseb tavalise muuseumipiletiga). Rahvaarv kohe kordistus.
...ja kammermuusika mängis
Kuna kuumus ja päike hakkasid vaikselt naha alla pugema, siis tegime väikese pausi ja jälgisime kuidas elus loodus pidas lakkamatut ja halastamatut võitlust neile loobitavate saiatükkide pärast. Esimene võitluspaar olid pardid versus tohutult suured karpkalad. Siin tegelikult võitlusmomenti väga ei tekkinudki, partidel polnud lootustki kui karpkala lähedal oli. Alla jäid nad pikkuse, raskuse ja kiirusega. Lehmamõõtu kalad oleks vabalt võinud võtta ühe saiapätsi ühte põske ja teise pätsi teise põske. Ja nad oleks veel ikkagi ka laulda suutnud kui kalad seda juhuslikult teha oskaksid.
Küll aga oli neilegi vastane olemas. Kühmnokk-luiged olid sealse toiduahela kõige kõrgem lüli. Nad olid ülbed ja kõigi teiste suhtes täiesti hoolimatud. Põhimõtteliselt oleks nad ilmselt karpakala suust ka saiatüki välja kiskunud, kui oleks vaja olnud.
Aednikul on siin täppistöö
Ühel hetkel me siiski otsustasime edasi liikuda, kuigi jalad hakkasid mõistma andma, et võiks seda enam mitte teha. Üldse. Mõtlesime, et vaatame üle nii Grand Trianoni kui ka Petit Trianoni. Marie Antoinette’i isiklik prantsuse küla aga jäi realistlikult vaadates meie käimisraadiusest välja. Juba sealt Suure Kanali juurest Grand Trianonini oli veidi üle kilomeetri, mainitud külasse oli sealt veel samapalju. Kui juba sinnapoole minnes lõid jalad kõvasti pilli (minul fortes, naisel fortissimos), siis mis veel kahe kilomeetri pärast saaks? Kui juba itaalia keelest jutt oli, siis päris rõve oli vaadata mööda jooksvaid (!!!!) itaalia põngerjaid, kelles üks karjus, et „Ho vinto, ho vinto!“ Sama hea oleks pimedale öelda, et „Vaadake, see siin…“ või kurdile karjuda, et „Sa ei kuula ju ÜLDSE!!“. Ei ole vaja väsinud inimestele demonstreerida oma jalakergust, eks. Euroopa Liidu mingite direktiivide järgi on see raudselt diskrimineerimisparagrahvi alla minev tegu, olen selles täiesti kindel.
Samas see oli meie valik – see Grand Trianoni minek. Kohale me ka kuidagi jõudsime. Enne lossikesse sisenemist vaatasime tuletõrjujate demonstratsioonesinemist, mis millegipärast tagaaia tiigil toimus. Vuristasid seal oma autodega ja lasid veejugasid õhku. Ei teagi, et miks. Lähemale ka ei täinud minna, ei tahtnud märjaks saada.
Louis XVII voodi
Grand Trianon on üks põnev kompleks. Mitte et see väga efektne või võimas välja näeks vaid see põhjus, miks see väike palee ehitati, on üsna pentsik. Grand Trianon nimelt oli Päikesekuninga peaarmukese residents ja koht, kus kuningas sai ilma ametlikku õukonnaetiketti silmas pidamata korraldada vastuvõtte ja pidusid. Just see peaarmukese (maîtresse en titre) tiitel näib isegi väga vabameelses kultuuris (mida renessanssiaegne Prantsusmaa minu teada polnud) üsna markantsena. See ju tähendab, et olid ka veel „lihtsalt armukesed“. Või siis oli hoopis „viitsearmuke“ või „praktikant armuke“ (ühel USA presidendil samas oli selline)?
Belgia kuninganna voodi
Igatahes voodipiltide rohkus Trianoni jutu juures on taotluslik. :P
Ega ma lõpuni sellest skeemist aru ei saa. Osati väidetakse, et tegemist oli „salajase naisega“ , kuid pagan võtaks – kui suur saladus see ikka saab olla kui sisuliselt oma maja taha aeda ehitad suure palee, kuhu mingi naine sisse kolib, kelle juures sa pidevalt külas käid? Abikaasa peaks täiesti pimekurt olema, et mitte asjast esimese 7 sekundiga aru saada.
Pärast Päikesekuninga surma muutus Grand Trianon kuningate erinevate sugulaste elukohaks. Ei midagi nii põnevat enam. Selline mõnusalt õhuline elamine oli. Sameti ja massiivsete esemetega oli kõvasti tagasi hoitud, mistõttu ei imesta, et see oli koht, kus erinevad kuningad tihti aega veetmas armastasid käia.
Prantsuse paviljon Petit Trianoni aias
Grand Trianoni kõrval asus ka Petit Trianon (Väike Trianon). Ka see ehitati kuninga (seekord siis Louis XV) armukestele (no tõesti…. palee tahaaeda!!), kuid Louis XVI tegi hoopis teistsuguse žesti ja andis selle väikese lossi hoopis oma abikaasa Marie Antoinette’i kasutusse. Nagu juba
Petit Trianoni loss
eelnevalt kirjutasin, oli Austriast pärit kuningannal väga keeruline aktsepteerida erinevaid prantsuse õukonna tavasid, mistõttu ta eelistaski suurest paleekärast veidi eemal olla.
Kuninganna voodi Petit Trianonis
Petit Trianon oli selleks ideaalne. Hooma- matu suurusega kireva kolossi asemel sai aega veeta üsnagi hubases villas keset kauneid parke ja aedasid. Pluss siis veel see Normandia stiilis majadega külake, mida ka eelnevalt mainisin. Lisaks kõigele võis Petit Trianoni valdustesse siseneda ainult kuninganna enda loal (väidetavalt käis nõue ka kuninga kohta) – nii ei tülitanud seal Marie Antoinette’i mitte keegi, keda ta näha ei soovinud.
Pikk tee tagasi
Petit Trianon oli aga nüüd tõepoolest viimane piir (võib-olla isegi mõned sammud teisel pool piiri), kuhu jalad kannatasid minna. Aga see avastus ei tähendanud nüüd seda, et saaks lõpuks jalgu puhata. Oo, ei! See tähendas seda, et pidime mööda lõputuna näivaid laiasid alleesid tagasi palee juurde jõudma (1,5 kilomeetrit) ning sealt veel ka rongijaama minema (1 kilomeeter). Hambad ristis ja ägisedes (kuid samas ka äärmiselt väärikalt ja vapralt :)) me lõpuks kohale ka jõudsime ning saime mõnuga oma tagapalged rongiistmesse
Lõpuks taas lossi juures
vajutada. Istumine tundus tollel hetkel kõige taevalikuma asjana maailmas. Huvitava asjaoluna jäi silma see, et tagasisõidu pilet oli poole odavam kui siiasõidu pilet. Kuigi sama tee, sama rong, samad peatused.
Pariisis läksime kohe oma katusekorterisse haavu lakkuma ja puhkama. Pärast mitut päeva jalgel, oli see Versailles külastus tagantjärele vaadates ikka paras katsumus. Aga muidugi tore oli kah – ilus päev, kaunis ümbrus.
Kuna oli ikkagi sünnipäev ja olime juba ammu kokku leppinud, et läheme tol õhtul seda kõige kuulsamat vaatamisväärsust külastama, siis veidi enne kella kaheksat õhtul testisime taas oma alajäsemete võimekust.
Pikki retkesid me samas ette võtta ei kavatsenud (polnud selleks lihtsalt suutelised). Esmalt väike jalutuskäik raekoja juures asuvasse bussipeatusesse, sealt bussile number 72 ja pool tundi hiljem olimegi Eiffeli torni juures. Kusjuures bussisõit oli minu jaoks Pariisis esmakordne kogemus. Bussid oli küll üsna puhtad ja suhteliselt tühjad, kuid edasiliikumise kiirus jäi metroole ikka kõvasti alla. Hoolimata üsna hilisest kellaajast, oli Pariisi kesklinnas korralik ummik ning sellest ei päästnud ka kohatised bussiradade olemasolud. Ei päästnud need seetõttu, et kohati neid ka ei olnud ja seal tuli bussil seista koos teiste sõidukitega. Samas metrooga Eiffelile väga lähedale ei saanud ning nagu aru saate, oli kõndimise minimeerimine antud õhtu üks olulisemaid eesmärke.
Eiffeli torni all lookles saba, kuid mitte väga pikk. Vähemalt esmamulje oli selline. Vaikselt hakkas hämarduma ning tundus, et külastamise tipptund oli möödas. Jällegi oli see esmamulje. Pileteid meil ette ostetud polnud, kuna lihtsalt ei õnnestunud seda teha – tolleks päevaks olid kõik juba ammu otsas. Igatahes soovitan kõigil seda proovida teha – Eiffeli torni ametlikul kodulehel. See säästab PALJU aega. Igatahes sättisime ennast sappa. Algul liikus järjekord väga kiirelt, selline tunne oli, et 10 minutiga oleme tornis sees. See naiivne lootus aga pühiti üsna kiirelt kui tegevusse astus Härra Turvaülem.
Härra Turvaülem… Kuidas teda kirjeldada? Kõige olulisemad küljed tema juures olid need, et ta oli pahur, kompromissitu ning kasutas temale antud võimu ära maksimaalselt. Ning võim on tal selles järjekorras absoluutne. Kassadeni viib Eiffeli juures selline madalate metallaedadega ala – sisuliselt suunatakse kogu rahvamass, nagu loomad, kitsasse labürinti. Ja selle labürindi keskel on Härra Turvaülem. Väljanägemiselt oli ta äärmiselt sarnane filmi „Tagasi tulevikku“ hullu teadlasega – vanemapoolne, juuksed üsna pikad ja hajali, riided veidi lohvakad. Aga tema oli boss ja ta teadis seda!
Torn!
Mida ta siis tegi? Sisuliselt tegi seda, mida tahtis. Soris läbi kõik kotid ning täpselt nii põhjalikult või hooletult kui ta vajalikuks pidas. Mõne naisterahva kontroll oli… võiks öelda, et ammendav – soris käekoti ühes sahtlis, siis teises sahtlis, vaatas mis karpide sees on ja nii edasi. Samuti kobas ta ka kõik läbi, keda vajalikuks pidas. Mehed, naised, vahet pole – tema otsustas. Kui see ei sobinud, siis tõsteti aed korraks lahti ja juhatati välja. Ning hoidku jumal selle eest kui sul oli kaasas midagi, mida Eiffeli torni kaasa võtta ei tohi. Näiteks pudel veega. Esiteks said sa prantsuse keeles sõimata ning siis juhatati väga konkreetselt aedikust välja. Ei aidanud itkemine ega harras lubadus see ilgus koheselt hävitada – lähed aedikust välja, jood/viskad vedeliku ära ja lähed saba lõppu. Ning läbi rääkida temaga ei olnud võimalik. Enne roostetab viimnegi Eiffeli torni tükk tolmuks kui see mees tolligi oma nõudmistes järgi annaks. Vat selline mees on Härra Turvaülem!
Vaade tipust Montparnasse'i suunas
Aga miks siis järjekorra liikumine ühel hetkel seiskus? Sest Härra Turvaülem otsustas nii. Nagu mainisin, seisis ta labürindi keskel. Mingil täiesti suvalisel ajahetkel ta lihtsalt sulges väikese väravakese ja otsustas enam inimesi mitte edasi lasta. Miks? Aga miks mitte? Ei, ta ei läinud minema. Ta ei teinud ka suitsu-, söögi- ega joogipausi. Ta lihtsalt seisis või jalutas ringi, vaatas väikese muigega seda kasvavat saba ning ei lasknud kedagi edasi. Niiviisi umbes pool tundi. Selle ajaga oli praktiliselt kogu rahvas, mis oli tema ja kassade vahel, pileti ära ostnud. No ja siis ta jälle aktiviseerus – tegi väravakese lahti, hakkas sobrama ja kobama ning lisandus veel nüanss – pärast edukat turvakontrolli läbimist ütles ta inimesele midagi sellist, et „minge nüüd ometi kiiremini, mis te munete??“ Ei, vahva vana oli.
Oli kaunis õhtu
Ausalt öeldes võttis siiski veidi õõnsaks kui meie kord tuli. Mul oli näiteks suur seljakott, fototehnikat täis ning statiiv küljes kõlkumas. Üldse ei oodanud seda, et ta objektiive seal omavahel kokku kolksutab või ringi loobib. Ning kuri kahtlus oli, et kas üldse statiiviga üles lastakse. Aga oh üllatust – meie puhul läks asi ikka väga kiirelt. Pilk naise kotti, pilk fotokotti ja juba tuli viibe, et minge nüüd juba edasi.
Edasi läks juba lepase reega ning lepase ree all mõtlen ma lifti. Piletisaba eelpool mainitud põhjusel ei olnud ning juba me sõitsimegi tuledesäras oleva Eiffeli tipu suunas. Ootama pidime seega kokku ligikaudu tunnikese. Seda ei pidanud isegi kella pealt kontrollima, sest all ootamise ajal hakkas torn ühel hetkel üleni vilkuma ja see tähendas vaid ühte – kell sai üheksa.
Ning me panimegi kohe kahe liftiga päris tippu välja. Vaated pimedusse mattunud Pariisile olid vägevad. Tegime seal nii mõnedki pildid ja need iseloomustavad vast emotsiooni kõige paremini, ei hakka ümber kirjutama. Vastasin ka paarile sünnipäevasõnumile, mis olid vahepeal laekunud – tipus oli päris hea levi :)
La Defense - Pariisi city
Mis oli mulle üllatuseks (kuigi olin tornis ka varasemalt käinud), oli asjaolu, et tasandil 3 (ehk siis tipus) asusid ka torni looja Gustave Eiffeli väikesed eluruumid ja kontor. Muidugi täiesti geniaalne idee – lased teistel ehitada sellise juraka keset
Champ de Mars ja Tour Montparnasse
Pariisi ja siis sokutad paar-kolm toakest ka sinna. Ning olgem ausad, mehel oli kõige parema vaatega elupind terves linnas (maailmas?). Soovi korral 360 kraadi vaade maailma ühele kuulsamale metropolile 285 meetri kõrguselt – mida veel tahta. Ehitamise hetkel ei olnud kellelgi isegi midagi ligilähedast vastu panna.
Täiskuu Pariisi kohal
Klõpsud tehtud, vaated vaadatud ning ohkamised ohatud, kobisime alla ära. Otsustasime tagasi sõita bussiga number 69, sest niiviisi saime veel torni teiselt poolt ka kaeda. Siis kui statiivi kokku pakkisin nägime, et buss jõudis just peatusesse. Kuna sinna oli mõnikümmend meetrit minna, siis hoolimata kiirendatud sammust, me sellele ei jõudnud.
Eiffeli torn täies hiilguses
Bussipeatusesse jõudes selgus, et see oli olnud päeva viimane buss! Le kuradi le kurat. Õhk oli läinud juba üsna jahedaks ning jalad olid väsinud, kuid midagi polnud teha – tuli vantsida uuesti torni juurde tagasi, minna üle jõe ja oodata sedasama bussi, millega ka siia tulime.
Õnneks number 72 veel sõitis, kuigi tuli ligikaudu 15 minutit oodata. Kella 11 paiku olime oma kodutänava nurga peal ning kuna tänane õhtusöök oli veel söömata, siis uurisime ühest restost, et kas nad on veel avatud. Jah-vastust ma ausalt öeldes isegi ei lootnud, sest enamus söögikohti hakkab otsi kokku tõmbama 10 paiku. Aga siiski – paluti lahkesti sisse tulla. Peale meid veel ainult ühed inimesed lasti sisse, järgnevatele juba öeldi, et tänaseks kõik.
Tellisime ühe liha ja ühe pardi ning road olid sünnipäevale kohased – maitsvad ja matsakad. Kõrvale võtsime veel veidi veintsi. Tuleb tõdeda, et väga aktiivne, sisutihe ja samas tore päev oli olnud ning selline mõnus õhtusöök oli hea punkt sünnipäevale. Kuigi päris punkt see ei olnud, sest koduses toakeses ootasid meid põnevad koogikesed, mille olime targu pagariärist valmis varunud. Mmmm…. koogid keres, tuli peagi ka väga magus uni.

Kommentaare ei ole: